Postimehe ajakirjaniku Evelyn Kaldoja lood kui näide tegelikust vihaõhutusest

Eesti,
©Uued Uudised
Postimehe ajakirjanike seas on tõelisi vihaõhutajaid. Pilt on illustratiivne.

Postimehe ajakirjaniku Evelyn Kaldoja viimase aja üllitised on hea näide, et kui Eestis pole vihaste valgete vasakliberaalide jaoks piisavalt rassismi ja võõraviha, siis tekitatakse see ise juurde.

Rassismilood ilmuvad tavaliselt Õhtulehes, Postimehes ja EPL/Delfis ning toetuvad eranditult anonüümsetele välismaalastele – huvitaval kombel pole keegi soostunud oma nime all jutustama. Kui see Eestis nii ohtlik on, siis miks näiteks võõrtudengid üldse Eestisse tulevad? Kui paljud eestlased julgesid näiteks pärast pronksiööd Venemaale minna – aga Kolmanda maailma noored julgevad ikka Eestisse tulla.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kaldoja on oma loos “Mida ütleb samaarlase võrdum?” taas välja toonud mingi välistudengi loo ja teeb sellest kolm järeldust: “Välistudeng oli mitmel puhul ainus, kes tõttas appi abivajajale”, “Eestlased tunduvad olevat hoolimatud hädalise suhtes” ja”Ka omi dogmasid surutakse peale tuima hoolimatusega.”

Tegelikult surub just Kaldoja tuima hoolimatusega peale oma dogmat halbadest eestlastest ning headest välistudengitest – ajakirjanik on üks neist, kes on enda ülesandeks võtnud eestlasi alandada ja mõnitada. Ei tema rahvuskaaslased ega siinsed venelased ei jäta tõelist abivajajat üldjuhul kunagi hätta.

Kaldoja dogmadele on sotsiaalmeedias vastanud ühiskonnategelane Peeter Espak, kes kirjutab: “Ilmus järjekordne lugu sellest, kuivõrd õudne inimene on eestlane. Eriti tartlane. Ja loomulikult on õiglust ja headust kehastavaks kujuks seekord valitud (tõenäoliselt juhuslikult) anonüümne moslem Aafrikast. (Ei saa mainimata jätta, et mu isiklikud ligikaudu antud kirjeldusele vastavad sõbrad või kolleegid on väga suured Tartu fännid selle linna turvalisuse pärast). /…/ See on teine juhtum väga lühikese aja jooksul samalt autorilt, kus keegi oleks võinud öelda – mõtle palun natukene järele, enne kui rumalusi kirjutad. Ei saa muidugi mainimata jätta, et viimane artikkel omakorda oli mõnitavalt kirjutatud Isamaa suunal – ja siis olid kurja juurteks keskajas elavad moslemitest naisevihkajatest talupojad Afganistanis. Jääme pikkisilmi ootama, et kus ja milles peitub järgmine eestlaste või kellegi konkreetse eestlase vaimupimedus ja mandumine.”

Peeter Espak toob vastusena välja oma kogemused, kus just kaldojad vaenu õhutavad: “Sattusin täiesti juhuslikult õhtust sööma ühte täiesti tavalisse Tartu puhvetisse ja kõrvallauas istus äsja Tartusse saabunud välistudeng koos kohaliku tudengiga, kes talle suuniseid jagas siinse eluolu kohta. Väga ründava ja kõva häälega (mistõttu ka kõrvallaua vestlust oli võimatu mitte märgata) üle kõrtsisaali manifesteeriva eesti tudengi seletuste kohaselt välistudengile olla eestlased faking rassistid, provintslik mandunud rahvas, kes ei ole siiani läänega integreerunud, ebaviisakad, ohtlikud, ei tea lääne väärtustest mitte midagi. Välistudeng oli üpris kohmetu ja üritas seletada, et talle siin väga meeldib, inimesed on sõbralikud ja abivalmid ja et väga kena ja tore ja ilus. Aga eesti valgustatud tudeng lükkas kõik need välismaalase kahtlused ümber ja seletas, et välistudeng lihtsalt ei tea veel täpselt, mis siin toimub. Ta polevat seda kurjust ja natsismi lihtsalt veel ise kogenud. Sellised lood on muide väga sagedased. Aktivistide komme mõnitada Eestit ja eestlasi torkab silma ka välismaalastele, kes tihti ei saa aru, et miks seda tehakse.”

“Mitmetes Youtube’i reisivideodes muide kajastub selline mentaliteet – näiteks meenub ühe mustanahalise turisti video, kes sisenes Tallinnas Reval Cafésse ja mainis ettekandjale “What a nice country”. Mille peale pirtsakas beibest ettekandja hakkas seletama, et klient ei tea veel, kui kole koht see on, ja rassistlik. Loomulikult mustanahaline vaidles vastu – aga ettekandja jäi enda juurde. Pirtsakas vasakbeib teab alati, mis on õige – palju paremini kui aafriklane, kelle õigusi ta kaitseb,” lisab Espak.

Espaki sõnutsi on tal olnud Tartus ja mujal tudengeid ja kolleege pea kõikidest uskudest ja nahavärvidest – jaapanlasest väga head eesti keelt rääkiva mustanahaliseni, ja ta pole kordagi neilt kuulnud, et kellelegi poleks meeldinud Tartu või eestlased. “On nimelt palju tõenäolisem saada peksa või langeda kasvõi röövi ohvriks Göttingenis või nüüd juba kasvõi Münchenis kui Tartus, kus kõik inimesed on väga sõbralikud ja abivajajat ei jäeta kunagi hätta. Peab tunnistama, et nii mõnigi rullnokk on ikka vahel lubanud öösiti kuskil puhveti juures ka kannaga näkku panna või kaussi sõita – aga ka selliseid on kõikides maailma ülikoolilinnades. Valdav osa Euroopa suurlinnu on lahingutandrid, kus röövimised, peksmised ja kahjuks viimasel ajal ka usuliselt ja etniliselt motiveeritud mõrvad on saanud reegliks,” kirjutab ta.

Peeter Espak ütleb, et Eestis on kohalikel komme välistudengite eest lausa hoolt kanda – välismaalastele tutvustatakse linna, viiakse välja, tutvustatakse oma sõpruskondadele, näidatakse kõik ette ja taha ära (sh ülikooli poolt). “Olles päris mitmes vana lääne ülikoolis viibinud – sellist külalislahkust kui meil, pole mitte kuskil mujal maailmas veel eriti näinud. Sinu eest kantakse hoolt loomulikult siis, kui sul on ees enda head sõbrad või erialakolleegid – aga naljalt niisama ei hooli “teisest” mitte keegi. Ei sakslased ega prantslased võta naljalt “välismaalast” omaks – või veel vähem oma sõpruskonda. Võibolla tehakse koos kohv või ka mõni vein – aga saada “omaks” on väga raske. Eestis on see aga väga lihtne – erinevalt stereotüübist, mida kunstlikult ja mõnitavalt loovad siinjagatud artiklid, on kohalik pärismaalane uudishimulik – ning kuigi tänaval naeratades juurde ei lähe, siis võimaluse tekkides võtab aga viisaka inimese alati omaks. Häbi on lugeda selliseid artikleid!”

Uued Uudised on Peeter Espakuga täiesti päri – Eesti “vihased valged vasakliberaalid” (Abdul Turay määratlus siin Black Lives Matteri rahutusi korraldada proovinud eestlaste kohta) on järjekindlalt püüdnud Eestis rassismi leida või seda ise luua.

Ennekõike aitavad neid selles praktiliselt kõik peavoolumeedia väljaanded, kuid ette võetakse ka suuremaid infooperatsioone, nagu Mary Kross (tõenäoliselt abikaasa ja sõbranna Karoli Hindriksi kaasabil) oma väljamõeldud Stroomi-rünnakuga. Selle provokatsiooni eesmärgiks oli ilmselgelt näidata, kui halb ja ohtlik on välismaalastel Eestis elada.

Kui Eestis on võõraviha ja rassismi, siis ei tule see rahvuslastelt, vaid ikka “vihastelt valgetelet vasakliberaalidelt”, kes üritavad Eestile natsiriigi maine luua. Sellega on ühinenud ka Postimehe ajakirjanik Evelyn Kaldoja, kes üritab omaenda rahvast halvast küljest näidata.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused