Praxise ja Mondo noorte rändeteadlikkuse uuringu analüüs on räige ideoloogiline kompott

Vabaühenduse MTÜ Mondo ning mõttekoja Praxis uuringut, mis  käsitleb kaheksa Euroopa riigi 15-35-aastaste noorte suhtumist ja teadlikkust rändesse ning immigratsiooniga seotud küsimustesse, võiks pidada õigeks, kui selle analüüs poleks liiga politiseeritud ja ideologiseeritud.

See väljendub kokkuvõtetes, kus positiivset suhtumist rändesse võetakse kui tarkust ja teadlikkust, negatiivset aga seletatakse “müütide”, “eelarvamuste” ja “hirmudega”.

Seda, et Praxise ja Mondo uuringust ei saanudki head nahka tulla, seletab lõik uudisest: “Analüüs valmis Euroopa Liidu poolt rahastatud projekti “Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil” raames. Tegemist on rändeteemalise teavitusprojektiga, mille eesmärk on avatum, kaasavam ja rahulikum suhtumine rändesse ja rändajatesse. Projekti viiakse ellu kaheksas Euroopa riigis: Eestis, Leedus, Lätis, Poolas, Saksamaal, Slovakkias, Soomes ja Tšehhi Vabariigis. Analüüsi eesmärgiks oli selgitada välja 15-35-aastaste noorte teadlikkus, hirmud, küsimused ja müüdid seoses rände teemaga.”

Kui teavitust nähakse osana “avatuma ja kaasavama” suhtumise loomisel, siis on selge, et tegu on Euroopa Liidu rändepakti propagandaga.

Uued Uudised vaatlevad mõningaid välja toodud aspekte.

Noored suhtuvad üldiselt sisserändesse positiivselt. Soome ja Leedu noortel on rohkem positiivseid, Tšehhi, Slovakkia ja Poola noortel rohkem negatiivseid hoiakuid ning Eesti, Saksamaa ja Läti noored paigutuvad suhtumises sisserändesse skaala keskele. Kõigis kaheksas riigis on ilmne suundumus, et väljastpoolt EL-i pärit inimeste sisseränne tekitab noortes pigem negatiivseid tundeid või ebakindlust.

Mille põhjal pannakse kirja “negatiivsed tunded ja hoiakud”? Kas asi pole mitte selles, et Tšehhi, Slovakkia ja Poola noortele räägitakse rände tagajärgedest igasuguse poliitkorrektsuseta? Saksamaal ja Soomes on migratsiooni soodustamine ju riiklik poliitika ja selle kritiseerimine liigitatakse vihakõne alla, olles seega karistatav – see loob pinnase “positiivsusele”, sest noor on pandud mõtlema, et rändele vastuseismine on kuritegelik, isegi kui see toob probleeme kaasa.

Kvalitatiivsest uuringust selgus, et Eesti, Soome, Slovakkia, Poola ja Tšehhi noored on teadlikud erinevatest rände tüüpidest ning rännet seostatakse kõige enam majanduslike eesmärkidega. Samas oli pea kõigis riikides noorte teadlikkus pagulastest ning varjupaigataotlejatest võrdlemisi madal, samuti oli noortel nende gruppide osas stereotüüpe ning eelarvamusi. /…/ Samas tulid esile ka negatiivsed eelarvamused ja müüdid, mis olid peamiselt seotud pagulaste, nn illegaalsete immigrantide või vastanutest erineva rassilise ja etnilise taustaga immigrantidega.

Mida peetakse müütideks ja eelarvamusteks? Kui Saksamaal korraldasid sajad varjupaigataotlejad 2016. aasta uusaastaööl tuhandete noorte naiste massikäperdamise, siis kas sellest tulenev vastumeelsus rändele on eelarvamus? Kas teadmine, et islamiühiskonnas pole naistel meestega võrdseid õigusi, on müüt? Kui Prantsusmaal toimusid ridamisi Charlie Hebdo, Bataclani ja Nizza rünnakud, siis kas nendest migratsioonivastasuse tekkimine on mingil moel ebaloomulik?

Väidetavalt olevat noorte teadlikkus pagulastest ja varjupaigataotlejatest madal. Vaevalt, sest seda, kui vajalik ja õilis migrantide vastuvõtt on, räägitakse peaaegu igas EL-i liikmesriigis. “Stereotüüpe ja eelarvamusi” kujundavad nood ise – 14-aastase saksa koolitüdruku Susanna Maria Feldmanni tapnud 20-aastane iraaklasest varjupaigataotleja Ali Bashar ei ole stereotüüp, vaid reaalsus, mida nähakse Lääne-Euroopa palju, kasvõi tavapäraste tänavapussitamiste kaudu.

Noorte peamine hirm seoses immigratsiooniga on kõigis vaadeldud riikides see, et kardetakse, et sisserändajad ei integreeru ühiskonda ega panusta riigi majandusse. Eesti ning Soome noored kartsid võrreldes teiste riikide noortega enam seda, et nende riigi kultuur ja traditsioonid kaovad, kui immigratsiooni riigi poolt ei reguleerita. Samas näevad noored iseenda teise riiki elama suundumist, majanduslikel või isiklikel põhjustel või hariduse saamise eesmärgil, kui enda õigust ja sedasorti rännet kui nüüdisaja lahutamatut osa.

Siin joonistub välja, et noored siiski teavad ohtusid, sest integratsioon on kogu Lääne-Euroopas kehv ja olukord halveneb selle võrra, mida rohkem tuleb uusi migrante, sest neil on siinsed kodumaa elulaadi harrastavad kogukonnad juba olemas. Ka on teada, et enamik migrantidest ühiskonda ei panusta, vaid elavad sotsiaalsüsteemide najal. Hea aga on teada, et Eesti ja Soome noored kardavad oma kultuuri ja traditsioonide püsimajäämise pärast.

See moment, et Euroopa noored näevad enda rännet rohkem loomulikuna, tuginebki sellele, et nemad lähevad valdavatelt oma kuludega, seaduslikult reguleeritult ja otsesele toimingule (tööle, õppima), hoolitsedes erinevalt Kolmanda maailma valdavalt ebaseaduslikult saabunud migrantidest oma läbilöömise eest rohkem ise.

Uuringut ennast võib pidada positiivseks, sest see näitas ära noorte seisukohad – küll aga on jällegi märgatav ideoloogiline käekiri, kui räägitakse müütidest ja hirmudest, mis justkui välistavad reaalsuse nägemisel ja tunnetamisel põhineva vastumeelsuse.