06.11.2018
Pandakaruefekt on nüüd ka poliitikasse viidud.
Juba mõnda aega on Eestis räägitud poliitturismist – sellest, kuidas poliitikud käivad välisvisiitidel eksootilistes maades, mille kohta võiks küsida, et mis koostöö võiks olla näiteks Eesti ja Vanuatu vahel, et tipptasemel kohale minna.
Väga sageli põhjendatakse riigivisiite e-valitsemise tutvustamisega, aga seegi tekitab küsimusi – mis e-riigist saab rääkida sõdivate Aafrika riikide puhul, kellel pole õiget elektrivarustustki. Mõistmatuid põhjendusi on veel mitmeid – näiteks käib tuntud sotsist feminist Rwandas soolist võrdõiguslikkust propageerimas.
President Kersti Kaljulaidi ümbermaailmareisist Vanuatule, Fidžile, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja USA-sse on üks teada eesmärk – Eesti soovib saada toetust liikmelisusele ÜRO Julgeolekunõukogus. Küll aga tekitab küsitavust selle visiidi kajastamine, mis tundub kui kauni muinasjutu sobitamine riigipoliitikasse.
President Kersti Kaljulaidi enda sõnul on Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania märksõnaks olnud niiöelda pandakaru poliitika, kus Eesti kogub maailmas endale sõbralikku tuntust ja räägib endast kui digiriigist. “Aga miks pandakaru? Kui kusagil maailmanurgas tehakse näiteks ühele miljarditest hiirtest või partidest liiga, siis ei panda seda pahatihti tähele. Aga kui pandakarule liiga teha, siis jääb see meelde ja ületab uudiskünnise,” selgitas president.
ERR-i kajastuses on rohuseelikutes meeste tants Kaljulaidi auks Vanuatul, presidendi ees põlvitav põliselanikust neiu Fidžil ja ohtralt muud eksootikat – muidugi on see kõik tore, aga Eestis on samal ajal arutlusel riigireform, riigieelarve, riikliku tähtsusega küsimus rahapesust ja nii edasi. President aga heljub Lõunamere saartel, vaimustades kodumaal muinasjutukuningannana väikesi tüdrukuid – isegi sotsiaalmeedias on näha ärrituvust toimuvate asjade kontrastsuse üle.
Edasi tuli ka teade sellest, et riigipea osales New Yorgi maratonil – Eesti peab teadma, kui lahe president neil on! Kaua läheb veel aega, kuni ta hakkab amforate järele sukelduma ja linde rändeteele juhtima? Nii absurdini pole Kaljulaidi puhul veel mindud, kuid start selles osas on juba ammugi antud. Pandakaru astus järjekordse sammu selles suunas.
Pärast seda, kui Kersti Kaljulaid paljude äparduste järel presidendiks valiti, käib tema ümber mingi kummalise oreooli loomine, näitamaks üht globalistiprouat kogu rahva presidendina. Ometigi ta seda pole, sest paljud tema sammud pigem vihastavad kui rõõmustavad, alates eestlase staatuse heldekäelisest pillutamisest kuni vene räpparite viimisest Eesti riikliku püha programmi.
Ennekõike aga tahaks mõnelt neutraalselt infotehnoloogiat asjatundjalt kuulda – kas Eesti ikka on sel alal endiselt niivõrd tugev, et iga poliitikute või ametnike riiklik turismivisiit e-valitsemise tutvustamiseks kuulutada. Sest praegu jääb mulje, et digiriik on lüpsilehm, millest sõõrutatakse viimane kui tilk piima välja, aga sõime ei panda enam suurt midagi.
Nimelt läheb president Kersti Kaljulaid läheb detsembri alguses visiidile Lääne-Aafrikas asuvasse Benini Vabariiki. “Visiidi fookuses on Eesti digi- ja e-riigi lahenduste tutvustamine ja Eesti infotehnoloogiaettevõtetega koostöö edendamine. Ja nagu ikka, ka ÜRO Julgeolekunõukogu valimiste kampaania,” lisas presidendi pressiesindaja.
Kaljulaidil on kaasas ka äridelegatsioon, kuhu kuuluvad ITL ettevõttete ja E-riigi Akadeemia esindajad. Kas tegu on järjekordse seltskondliku poliitturismiga? Ehk selgitaks pärast visiiti Eesti rahvale täpsemalt, mil moel jõudis Benin nüüd digiriigile lähemale…