26.03.2019
President eiras fakti, et tegu on kommunismiohvrite memoriaaliga ja natsismiohvreid mälestatakse mujal.
President Kaljulaidi kõne küüditamise mälestuspäeval oli taas soust kõigest, mis tema kõnede kirjutajal pähe tuli.
“Mälestades küüditatud kaasmaalasi, mälestame kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, sõltumata nende rahvusest, nende kodumaast või nende usutunnistusest,” ütles president Kersti Kaljulaid esmaspäeval märtsiküüditamise mälestuspäeval Maarjamäel peetud kõnes.
Halloo, president, 1949. aastal küüditas 20 000 inimest stalinlik-kommunistlik režiim – miks tuua sel tähtpäeval siia teine režiim, mis on küll kuritegelik, verine ja totalitaarne, kuid pole mingil moel seotud konkreetse küüditamisega? Gulag, tervete rahvaste küüditamine, holodomor – kõik need asjad on Puna-Kremli töö ja 25. märtsil tuleks neist rääkida selles võtmes! Miks peab kommunismiohvrite juures rääkima teistest veristest ajaloo lehekülgedest – kas selleks, et tähelepanu hajutada?
Kõik nimed Maarjamäel on stalinliku režiimi kuritegude ohvrite nimed – natsismi kuritegude omad on hoopis mujal. Jutt natsismiohvritest küüditamise aastapäeval kõlab täiesti kontekstiväliselt – umbes nagu räägiks Kaljulaid märtsipommitamise aastapäeval Leningradi blokaadi ohvritest.
Ilmselgelt on president käsile võtnud uue lõhestamise ja räägib natsismist just selles kontekstis, millest jutustavad kõik EKRE võimukõnelustelt kõrvaldada soovijad. Võimalik on ka see variant, et Kaljulaid ajab taas teadlikult ühte patta kõik II maailmasõja perioodi langenud, et kaitseväe kaplanid saaks taas pronkssõduri jalamile viia pärja lindiga “Eesti rahvalt”!
“Seda õõvastavam ja arusaamatum on totalitaarsete režiimide ülistamine või õigustamine, sest meie Eesti inimesed on just demokraatia ja õigusriigi puudumise tõttu kõige enam ja kohutavalt kannatanud,” rääkis president. Taas tõi Kaljulaid isegi nii pühal mälestuspäeval oma kõnesse päevapoliitika ehk vihaõhutamise EKRE vastu, keda seostatakse täiesti meelevaldselt mingi natsismiga. Miks president ei ründa kunagi “surematu polgu” jüngreid, kes ülistavad Stalinit kui “sõja võitjat”?
“Süütuid inimesi nimetati “rahvavaenlasteks” või “bandiitideks”, “natsionalistideks” või “kulakuteks” ideoloogilistel ja propagandistlikel põhjustel,” jutustas president. Ka praegu nimetatakse süütuid inimesi ideoloogilistel ja propagandistlikel põhjustel “rassistideks”, “natsideks”, “ksenofoobideks” ja vihaõhutajateks vaid sellepärast, et nad on mures oma kodumaa pärast! Kas Kaljulaid on märganud, et tema kaitsealune, keegi Tarand, lubas “kodanlikele natsionalistidele” kuklaauke teha?
“Meie mäletame neid aegu veel väga selgelt, ega soovi neid kunagi tagasi.” – Miks siis president soosib seda, et Eesti ühiskonnast tahetakse täiesti totalitaarselt välja lõigata viiendik rahvusluse poolt hääletanuid?
President valetab täiesti ajaloo käsitluse kohalt. Kuigi küüditatute seas oli kõiki rahvaid, oli see julm akt suunatud just eestlaste kui rahvuse vastu, tema talurahva vastu, kes toetas metsavendi võitluses Nõukogude võimu tõrjumisel, Eesti kui okupeeritud rahvusriigi vastu. Küüditamisega taheti murda just eestlaste vabadusvõitluse selgroog.
Seega võib tõdeda, et president oskas taas ka püha mälestuspäeva ära rikkuda, põimides oma kõnesse päevapoliitikat, rahvusvahelist poliitkorrektsust ja otsest valet. Kõik, mida president vaid puudutab, pudeneb millegipärast põrmuks…