27.04.2021
Juba täna ei tunneta enamik Afganistani naistest mingeid vabadusi.
President Kaljulaid räägib taas õõnsaid sõnu, mõtlemata ei nende sõnade ega ka Afganistanis toimuva tagajärgedele.
Kaljulaid ütles, et Eesti võis minna Afganistani sõtta liitlassuhete pärast, kuid sellel kõigel on olnud sealsele ühiskonnale laiem positiivne mõju, vahendab ERR. “Selle aja jooksul, kui liitlasväed on olnud Afganistanis, on koolis käivate tüdrukute hulk tõusnud kuuendikult kolmandikuni, naiste suremus sünnitusel on langenud kolm korda. Mul oli võimalus kodanikuühiskonna esindajatega seal ka rääkida. See ei ole midagi muud, kui just see, et ühiskond on vabam, naised üldse saavad arsti juurde,” lisas ta.
“Jah, need paranevad näitajad just naiste ja tüdrukute õiguste kohta on üheselt seotud sellega, et Afganistani ei valitse Taliban, et Afganistani juhtkond, meie mõistes küll ju äärmiselt konservatiivne, on julgustanud inimesi ühiskonda nägema teistmoodi. Nii et sellel kõigel on olnud ka laiem kõrvalmõju, kui me tahame jääda selle narratiivi juurde, et me läksime sinna just ja ainult selle nimel, et meie liitlased vajadusel meile appi tuleksid. Mis kahtlemata otsustajatele on lihtsam motiiv muu hulgas ka meie inimestele selgitada. Aga ma tahaks küll kinnitada, et mulle jäi mulje, et ka meie täna seal viibivale kontingendile on oluline mõista, et siiski on sellest tuge olnud ka Afganistani rahvale ja see on niimoodi olnud,” rääkis Kaljulaid.
Ta lisas, et liitlased on saavutanud sõjaga ka täielikult oma eesmärgi lõpetada Afganistani territooriumilt lähtuvad rünnakud liitlaste endi territooriumil.
Kogu see jutt on õige ainult näiliselt, tegelikkuses aga asjatundmatu ja rumal, sest ei arvesta peatsete muutustega. Liitlaste lahkudes on Talibani naasmine võimule suuresti kindel, sest Kabuli keskvalitsus on juba näidanud soovi islamiliikumisega võimu jagada ja teiseks, islamistid on piisavalt tugevad, et ise uuesti sõjaliselt võim haarata, nagu nad 1996. aastal juba tegid. See rühmitus on tugev nii Afganistanis kui Pakistanis.
Taliban ei ole muutunud, kuigi Eesti välisministeerium väidab optimistlikult, nagu saaks islamistid aru naiste hariduse tähtsusest. Taliban tahab endiselt islamiriiki, nende delegatsioonis läbirääkimistel keskvalitsusega pole naisi ja lootus tulevast valitsust Lääne rahalise abi kaudu survestada on naiivne, kui nad võivad Saudidelt samamoodi raha küsida. Kogu välisministeerium jutt käib ehku peale.
Mis kasu on Kaljulaidi rõõmust naiste ja tüdrukute olukorra paranemisest, kui Talibani naastes nad uuesti alla surutakse, paljud haritumad neist ilmselt ka tapetakse. Naiste olukord pole kindel isegi praeguse valitsuse ajal, kui nad aga võimu Talibaniga jagama hakkavad, naaseb terrorirežiim taas. Eesti president aga peaks teadma, et liitlasväed lahkuvad Afganistanist ja riik jääb sealse rahva endi valitseda – ja sellistes riikides läänelik demokraatia ei tööta.
Eriti rumal on jutt, et edaspidi pole karta terrorirünnakuid Afganistanist liitlaste territooriumile – kui Taliban seal võimutsema hakkab, saavad terroristid seal vabalt ette valmistuda ja siis põgenikega Läände nõrguda. Põgenikevool paduislamistlikust riigist aga hakkab kindlasti olema, need võetakse Läänes avasüli vastu ja nende seas ka terroristid. Afgaanid on Läänes väga paljude terroriaktide taga.
President Kaljulaidi jutt afgaani naiste saavutatud õigustest on lihtsalt küüniline hetkel, mil NATO valmistub Afganistanist lahkuma. Sellest võinuks aru saada, kui liitlased oleks sinna jäänud, aga nende lahkudes ootavad Afganistani naisi kindlasti halvad ajad.
Riigipea paraku selliseid asju oma kõnedes läbi ei mõtle. Praegu peaks just Afganistani naiste pärast hirmu ja muret tundma, mitte läbi hädade saavutatu üle hõiskama. Eesti kaitseväelased aga käisid sealmail liitlaskohustust täitmas ja sõjalist väljaõpet saamas, demokraatiat me sinna ei viinud ega pidanudki, rahu aga pole sellel maal peaaegu kunagi olnud.