11.12.2018
Pooled maailma liidritest on laste asemel pannud põhirõhu poliitilisele karjäärile.
Lapsed on maailmas väe allikas, kelle ümber toimub tegelikult kogu toimiv areng.
Priit Pullerits kirjutab oma arvamusloos “Lastetute võim” sellest, kuidas Euroopa Liidu ja paljude Lääne-Euroopa suurriikide eesotsas on lastetud poliitkarjääriinimesed, teiste hulgas ka Juncker, Merkel, Macron ja May. Ta teeb kaks järeldust: esiteks, neil puudub homsest-ülehomsest pikem perspektiiv ja isiklik vastutustunne tulevaste põlvede ees ning nende elu ja tegevuse keskne eesmärk taandub küsimusele, kuidas järgmine kord uuesti valituks osutuda.
“Iga ema või isa, kel vähegi südant, võib kinnitada, mismoodi lapse sünd ta elu, hoiakuid, väärtusi ja tõekspidamisi kapitaalselt muutis. Ilmselt siin peitubki üks põhjusi, miks osa Euroopa poliitilisest eliidist on nii võõrandunud ega mõista seda, mis rahval hingel ja südamel,” võtab Priit Pullerits teise momendina kokku.
Lastetutest rääkides tuleb meelde üks sotsist naispoliitik, kes on lausa ülemaailmsel tasemel naisõiguslane. Tema just tekitabki küsimuse: kuidas on võimalik seista naiste õiguste eest, kui naine ei tea, mida tähendab olla ema? Ta ongi ju pretensioonikate karjäärinaiste, mitte kogu õrnema soo esindaja! Lastetud naised kipuvadki kõige rohkem karjuma abordiõigusest ja õigusest üldse lapsi mitte saada, mille eest ei tohtivat neid kritiseerida (kuigi just järeltulijad loovad aluse meie vanaduspuhkusele), – ja seejuures kipuvad nad rääkima kõigi naiste nimel. Sama on ka uue projektipartei liidriga, kelle elu kõigub globalismi ja sorosluse viljatutes vetes.
Eesti poliitikute seas on lastetuid suhteliselt vähe, pigem on nad just paljulapselised. Ilmselt on tegu vanadest aegadest kaasa tulnud õige ja mõistliku arusaamaga, et lapsed on tuleviku alus. Paraku on Eesti võimueliidis tunnetatav see, et laste tuleviku peale ei mõelda. Needsamad paljulapselised Jüri Ratas, Kersti Kaljulaid, Mailis Reps ja teised on justkui pimedusega löödud ega soovi oma lastele turvalise ühiskonna loomise kaudu tulevikku tagada.
Jutt jõuabki taas rändepaktini ja migrantideni, kellele Eesti võimurid rohelise tee andsid. Ometigi tuli just üle lahe karm hoiatus sellest, kuidas migrantide jõuk vägistas pikka aega noori soome tüdrukuid vanuses 10-14 aastat, ja see pole erand, vaid on Soomes juba “uus normaalsus”. Eesti meespoliitikud ei mõtle oma tütarde turvalisuse peale või loodavad, et nemad tulijate põhjakihiga kokku ei puutu, või siis et “minu miilits (politsei) kaitseb mind”! Aga juhtub, nagu juhtus ka põhjanaabrite peaministri enda lähisugulasega. Ja massiliselt juhtub, nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus. Miks Eesti poliitikud ei mõista ega näe, kuidas üleilmastumine võtab meie lastelt rahuliku elu siinsamas, oma kodumaal?
Lastetute võim on pärssiv tegur igas ühiskonnas, kuid ka lasterohkuse juures on suureks ohuks see, kui vanemad ei mõista, et oma kodumaad kogu maailma tõmbetuultele avades võtavad nad lastelt turvalisuse ja sellest lähtuvalt ka tuleviku.
UU