28.03.2021
Praegu on Eesti lollis olukorras, kus põlevkivile on selg keeratud, aga alternatiivid on nõrgukesed. Pilt on illustratiivne.
Professor Argo Rosin kirjutab oma PostimeheAK-s ilmunud arvamusloos „Kas rohepööre või rohepöörasus?“, et poliitikud ja isegi teadlased kipuvad eirama energiajäävuse seadust ning kogu selles rohepöördes valitseb kahepalgelisus.
Tsiteerides Nobeli auhinna laureaat Ilja Prigogine, kes kirjutas, et ainult energia ja ressursside pidev juurdevool võimaldab avatud süsteemis iseorganiseeruvat arengut, järeldab Rosin, et see on fundamentaalne põhjus, miks energiakasutust ei saa ühiskonnas piirata.
„Küsimus ei ole energia- ja keskkonnasäästus, vaid selles, kus on keskkonnakahju ja energia kulutamine meile kõige tajutavam ja vastuvõetavam. Nii on meile kõige tajutavamad ja häirivamad fossiilkütustel töötavate elektrijaamade korstnad. Taastuvenergia seevastu tundub turvaline, mugav ja keskkonnasõbralik, sest korstnaid pole,“ kirjutab professor, lisades, et selle taga ei nähta aga muid ohte ja tuulikutega kaasnevaid keskkonnaprobleeme.
Näiteks toob ta tõiga, et tuulepargid võivad maapinna soojusvoogude muutuste tõttu põhjustada pilvkatte ja sademete mustri globaalse ümberjaotumise. Rääkimata labade ohust tiivulistele.
Teiseks oluliseks taastuvenergiaallikate pahupooleks nimetab ta läbimõtlematut ringmajandust ja taaskasutust, viidates süsinikfiiberlabade keskkonnaohtlikkusele.
Ta nimetab silmakirjalikuks Euroopas levinud arusaama, et kui tuuliku komponendid järelturul riigist välja müüa, siis pole utiliseerimine enam meie, vaid ostja probleem.