24.07.2022
Peab siis niigi hämar pühapäevahommik algama soovoliniku verbaalse uduga! Aga pole midagi parata – kui jama pannakse pealkirjaks, siis see hüppab sulle näkku ilma et sa ennast koroonamaskiga kaitsta jõuaksid.
Tänane EPL + lugu „KOLUMN. Liisa Pakosta: hauas on kõik vennad“ on juba kohe alguses ilge. Esiteks kui oled võrdsuslane, kvootnik ja soovolinik, siis ei ole vaja üritada näidata, nagu siin ilmas kärvaksid ainult mehed. Kui aga kasutatakse kommunistide lemmikkujundit „sõber, seltsimees ja vend“, siis seltsimees Pakostale küsimusi muidugi ei ole.
Võib-olla ta ajas haua segamini meestesaunaga, kus kõik on tõesti vennad, eriti õlut võttes.
Kui vene kultusfilmis „Vend“ hakkavad „mustad“ Neevalinna trammis reisijaid mõnitama, tõmbab peakangelane Danila taskust revolvri ja mägedepojad hakkavad talt armu paluma: „Ära tapa, vend!“. Mille peale vastab Danila: „Pole sa mulle mingi vend, mustaperseline täimuna!“
Sama siin: kui ma suren, et taha ma saada Liisa Pakosta vennaks. See on loomuvastane. Mul on õde olemas.
„Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kolumnist“ Pakosta kirjutab: „Rahvuse alusel austusel vahe tegemine, nagu nüüd on olnud Eestis ka sõjahaudade teemal üksikuid hüüatusi kuulda, ei kõlba kohe üldse.“
Ma ei tea, mis üksikud hüüatused kostavad soovoliniku kahe identse poolkeraga ajus, aga kujutlusvõime ei ole ju tegelikult paha asi. Ainult et sellega on sama lugu nagu hea konjakiga: võib nautida selle võrratut maitset, aga võib ennast ka sea moodi täis juua ja märatsema minna.
Tegelikult peab austuse kõigepealt välja teenima. Kehtib ka Liisa Pakosta kohta, kel ei ole õnnestunud seda saavutada kogu tema pika poliitseksuaalse tegevusega seotud karjääri jooksul. Paatoslikud hüüded stiilis „matame Butša ohvrid koos seal kangelaslikult langenud vene burjaatidega, sest nad kõik on vennad“ on võikad. Vägistaja ja vägistatu on vennad? Braavo, soovolinik!
Nagu ütlevad venelased ise, „kakaja pakost!“ Ehk „milline jälkus“!
+ + + + + + +
Sotsid jäävad sotsideks: täna avaldas vene Delfi suure loo „Narvas kogutakse allkirju tanki saatust puudutava referendumi läbiviimise poolt“. Ja meer Katri Raik annab seal ülilibeda intervjuu, korrates ühte ja sama eimiskit kümme korda.
Need referendumid on ju selline tore asi, et näiteks Krimmis viidi läbi „referendum“, Hersonis ja Zaporožjes kavatsetakse teha sama, nagu ka Mariupolis. Ehk täna hääletame tanki allesjätmise eest, homme aga jõe tagant tankide sissetoomise eest. Eilse päeva seisuga oli kogutud juba üle 1000 allkirja.
Kogu intervjuu kestel vingerdab Raik, nagu nastik pannil (vana vene kõnekäänd). Vaadake, kuulake ja nautige: В Нарве собирают подписи за проведение референдума о судьбе танка – Delfi RUS
No kolleegid vene Delfist leidsid ikka, kellega sellest rääkida – Katri Raik pole avaldanud soovi isegi punaste timukate Tiimani ja Daumani nimeliste tänavate ümbernimetamiseks. Mis on ka arusaadav – sotsid on ju nende maailmavaatelised õigusjärgsed pärijad.
Katri Raik üritab olla ei liha ega kala, unustades, et kõige hullem asi on kalalõhnaline sealiha.
+ + + + + + +
Kuid Raik pole maailma kõige libedam kala. „ÜRO peasekretär Antonio Guterres mõistis hukka Odessa pommitamist pärast Ukraina teravilja ekspordi kokkulepete sõlmimist“, kõlab kõikjal avaldatud uudis.
Aga kas pommitamine enne teraviljalepet või pärast seda on siis OK? Ukraina laste tapmine rakettidega on OK, kui enne ei ole sõlmitud kokkulepet Aafrikat näljahädast väljaaitavate saadetiste kohta? ÜRO peasekretär võiks manitseda neegreid tööd tegema, nende kandis see floora vohab, muudkui külvake ja koristage saaki. Või siis kõik töövõimelised aafrika mehed on juba Euroopasse kolinud?
+ + + + + + +
Soliidne rahvusleht Postimees avaldas järjekordse muidumehe (-naise) hala: „ÜHEOTSAPILETIGA INDIAS: kaebleva eestlase šokiravi Goas“.
„Kaeblev eestlane“ kirjutab: „Indias ei saa ükski päev elada oma kinnisideedes, euroopalikus korraarmastuses ega varakult valmis mõeldud plaanides. Ja kui sul need on, siis raputab tegelik elu need pilbasteks paari tunniga. Aga seda ma Goasse kogema ja avastama läksingi, kuidas elada teisiti. India seostub reisiblogidest tagasi peegeldades või temaatilise paketireisiga vürtsiriiki (vürtse jagub siin tõesti igasse suutäide ja hambavahesse) külastades lõputute karride, mediteerimislaagrite ja palvekodade ning rannapuhkuse ja meeletult põneva kauplemisega. Kui sügavamaid kihte kogeda, tõmbavad selles vaesusest, kavalusest ja kahepalgelisusest läbi imbunud kultuuris hoopis teised tuuled, mis võib eurooplasel pea pööritama panna või isegi vihastama ja nutma ajada. Mediteerimine ei ole mullegi võõras: pärast lahutust oma hindust abikaasast olen mediteerinud tuhandeid tunde, seda nii kirjutades kui ka vaikuses mõtiskledes. Aga India argipäevas mediteerivad ainult turistid, kohalikud kas molutavad või viilivad, välja arvatud üksikud pühendunud. Samas on Goa kohaliku argieluga kohanemine ajuti kui süvameditatsioon, sobrades oma hirmudes, tahtmistes ja mugavusteihas.“
Kui sa „just seda Goasse kogema ja avastama läksidki“, siis miks „kaebled“ eesti lehe toimetuses? „Pärast lahutust oma hindust abikaasast olen mediteerinud tuhandeid tunde,“ kirjutab õnnetukene.
No mida siin öelda? Mediteerigu edasi või abiellugu moslemiga, kes teda sellest lollusest kiiresti terveks ravib ja siis tööle rakendab. Ja õigesti teeb. „Sallivuseestlastel“ on imelik komme lahustuda teistes kultuurides, võtta omaks ka kõige rumalamad tavad, nii eksiilis kui ka kodumaal. Venestumist kardetakse ja põlatakse, kusjuures õigusega. Aga ükskõik mis mumbo-jumbo tavadele allumine oleks nagu Eesti riiki edasiviiv eeskuju. Tipuks on ahvirõuged.
Seoses sellega meenub mõned aastad tagasi meie kohaliku telekanali poolt näidatud saade ühe riiaka armastuserikka eestlannaga, kes käis regulaarselt Aafrikas seiklemas ja sai lapsed kolme erineva neegriga, ning siis süüdistas Eesti riiki selles, et riik ei aja tema laste kolme isa mööda Aafrika džunglit ja kõrbe taga, et nendelt alimendid välja nõuda. Peavoolumeedia teeb aga sellistest tegelinskitest rahvuskangelasi.
+ + + + + + +
Õhtuleht pakkus muusikasõpradele nädalavahetuseks põnevat lugemist, milleks on Timofei Sarapi lugu pika pealkirjaga „VALLATU PLAYLIST: ARMATSE NAGU KUULSUS! Eesti kuumimad staarid paljastavad, millise muusika saatel neile seksida meeldib“.
Autor Timofei kirjutab: „Mis siin peenutseda – õige muusika muudab seksi peaaegu alati paremaks! Seda aga ühe tingimusega – valitud laulud peavad olema intiimseks toiminguks sobilikud ja looma õiget meeleolu. Õhtuleht piilus kinniste uste taha ning uuris kodumaisetelt staaridelt, millist muusikat nemad armatsedes kuulata armastavad. Seega, kui te pole veel jõudnud endale ideaalset playlist’i koostada – või veel hullem – teie partner paneb igal korral kääksuma ühe ja sama muusikaalbumi, siis on Õhtulehe koostatud playlist just see, mida vajate! Oma lemmikuid laule on Õhtulehega jaganud Anu Saagim, Brigitte Susanne Hunt, Artjom Savitski, Marco Tasane, Martti Hallik ning Hugo Martin Maasikas.“
Edasi läheb asi tasuliseks, selles mõttes et lugemine, seepärast üritame lood ise ära arvata. Paraku ei tea ma, kes on kõik need ülalmainitud inimesed, v.a. Anu Saagim. Kuna nimekiri algab tema nimega, siis alustamegi temast.
„Eidekene ketrab, heietab lõnga, heietab kondisel käel…“, esitaja Leelo Karp.
„Frederic Chopin’s Piano Sonata No 2 in B flat minor, Funeral March“ (Leinamarss).
Ja siis veel viis mainitud „eesti kuumimat staari“:
„Stepi hundi ulg“, esitaja „Kormoranid“.
„Nikolai Rimsky Korsakov – Flight of the Bumblebee“ (Kimalase lend).
„Macarena“, esitaja „Los del Rio“.
„Karulaane jenka“, esitaja Kalmer Tennosaar.
„Kes ei tööta, see ei söö“, esitaja „Kuldne trio“.
Ja tagavaraks veel „Apelsini“ tempokas „Karulaul“.
Ja Õhtulehel piilumist jätkub kauemaks.
Aga muidugi ei tea, mis hakkab saama siis, kui praegu moes olev vinüül grammaril ühe koha peal hüppama jääb. Ärge te seal teineteisele liiga tehke.
Ivan Makarov