“Räägime asjast”: Jumalaema kiriku põlengu puhul nuteti materiaalsuse, mitte vaimsuse kadumise pärast

Jumalaema kiriku põleng andis suure hoobi maailmakultuurile.

„Saates „Räägime asjast“ võtsid Mart ja Martin Helme jutuks ka Pariisi Jumalaema kiriku põlengu, mis oli väga emotsionaalne tragöödia ja tõi kaasa vaid üheseid reaktsioone.

Martin Helme sõnul jäi selle põlengu laiem taust inimestele hoomamata, aga sellised asjad peavadki ilmselt pikemalt settima. Üldiselt räägiti põlengu järel palju vaid arhitektuuri ja kunstiteoste hävingust, sellest, kuidas neid päästeti ja mis saab edasi. „See sümboolne sündmus aga annab märku kristliku Euroopa kokkuvarisemisest – esimene asi, millest räägiti, olid asjad, aga mitte vaimsus, mida see hoone esindas,“ tõdes Martin Helme.

Mart Helme tõi paralleeli kümnete Eesti maakirikutega, mis pole loodud arhitektuurimälestisteks, vaid on kiituseks Jumalale, need on antennid inimeste ja Kõrgema jõu vahel, inimlik alandlikkus jumaliku kõrguse ees. „Gooti stiilis Jumalaema kiriku puhul räägitakse, kui raske on taastada, sest polevat oskustega kiviraidureid; polevat ka neid, kes oskaks palke omavahel siduda ega olevat metsigi Lääne-Euroopas, kust selliseid palke saada – räägitakse kõigest materiaalsest, mitte spirituaalsest,“ sõnas ta.

Martin Helme jutustas, et sellised kirikud on harmoonilised ja ilusad, sest vaimne inspiratsioon tõukas vanasti inimesi tegema ilusaid asju. Tema ise on Jumalaema kirikus käinud ja nendib, et kui Pariis talle ei meeldinud, siis Notre Dame katedraal tekitas omal moel vaimustust – kuigi ka tänapäeval tehakse moodsaid ja ilusaid hooneid, ei tekita need mingeid sarnaseid tundeid ega ole need ka tuhande aasta pärast enam sedavõrd olulised.

Meenutades Euroopat tabanud šokki ütles Martin Helme, et nutvatest inimestest mõistsid ilmselt siiski paljud, et ei põle mitte pelgalt kirik, vaid kogu kristlik kultuur. „See pühakoda ehitati sakramendi läbiviimiseks, see on kiriku kui institutsiooni vägevust ja võimsust peegeldav ehitis, mis tänasel päeval on saanud pelgalt muuseumiks ja kus jumalateenistust peetakse vaid kõrvalises krüptis,“ nentis ta, meenutades ka kuulsat Barcelona kirikut, mis on samuti peamiselt vaid turistide päralt.

„Kõik peaks olema vastupidi – vanasti oli löövid rahvast puupüsti täis, praegu on neis vaimne tühjus. Jumalaema kiriku põleng on sümboolne ka seetõttu, et nutetakse hoone, mitte inimeste pärast – Lääne-Euroopas moslemid vägistavad ja sooritavad terrorirünnakuid, kuid inimeste pärast ometigi ei nuteta,“ lausus ta.

Mart Helme rääkis sellest, kuidas 19. sajandi teisel poolel ehitati ka Eesti kirikutesse rõdud, sest inimesed ei mahtunud sinna enam ära – nüüd on need tühjad, rohkem inimesi tuleb kohale vaid pühade ajal, tseremooniaid tehakse sageli väiksemates ruumides – kirikuid pole inimestele enam vaja ja neist on saanud kõledad ja külmad hooned.

Martin Helme lisas, et kirikud on alati olnud jumalasõna saamiseks ja kui seda seal enam ei pakuta, siis on nad sama tühjad ja funktsioonita, nagu mõisadki. Helmed rääkisid ka Tallinna rüütelkonna hoonest, mis seisab, sest pole ju neid, kellele seda vaja oli – hoone võib ju ilus olla, aga sisu loeb, seda aga enam pole.

Saatejuhtide sõnul on Pariisi moslemitega asustatud äärelinnades kümneid lagunevaid kirikuid, mida pole kellelegi vaja. Mart Helme lõpetas lausega, et tema tundis Jumalaema kiriku põlengut nähes pigem trotsi, sest inimesed tundsid muret vaid materiaalse osa pärast, märkamata, et põleb Euroopa kristlik pärand.

Kommentaarid