“Räägime asjast”: põlevkivist elektri tootmise lõpetamine toob just need tagajärjed, mille vastu sellega võideldakse

See sõltub vaid Eesti riigist endast, millise päritoluga elektrivool liinide kaudu liigub.

Saate “Räägime asjast” kolmandas osas rääkisid endine ja praegune rahanduskomisjoni liige Martin Helme ja Urmas Reitelmann Eesti energeetikast, mida kliimapoliitika terav ots väikese ökoloogilise jalajälje otsingul tabanud on.

Eesti on muutunud elektrienergia eksportijast importijaks, sest meie elekter on väga kalliks aetud ning Eesti Energia on tõsistes raskustes. Tegu pole siiski mitte pankroti, vaid strukturaalsete probleemidega.

Elektri omahind on kaevandusest kuni elektrijaama ahjuni 17-20 senti kW, välja aga müüakse 45 sendiga ja vahe tekib CO hinnast. Jutt käib ainult elektri hinnast, kuhu pole arvatud võrgutasu, aktsiisi, taastuvenergiatasu ja muid komponente. Martin Helme sõnul on tegu kliimapoliitika tagajärjega, kus fossiilenergia hinda püütaksegi kalliks ajada, et selle tootmine kaotaks mõtte, nagu on kinnitanud ka keskkonnaministeeriumi lillelastest ametnikud.

CO kvoot on Euroopa Komisjoni poolt kõigile riikidele peale pandud ja see näitab, mitu tonni meil seda kasutada on – kui puudu jääb, tuleb juurde turult osta. Nii ongi tekkinud CO-kaubandus, mille aastakäive on üle 1,5 triljoni, päevakäive sadades miljonites. Sellelt kaubanduselt on miljardeid teeninud USA endine asepresident Al Gore.

Tulemuseks aga on see, et tonni hind on viis korda kallimaks muutunud, sellest on kallinenud ka meie elekter, mis viib alla meie tööstuse konkurentsivõime ja tõstab tavainimese kodukulusid. Kui praegu toob põlevkivi kaevandamine riigile suurt maksutulu keskkonna ja saastelubadelt, tööjõumaksudelt ja muult, siis kui maavara enam ei kaevandata, siis jäävad ka kõik need riigi tuluallikad ära. Kui Eesti Energia ei müü elektrit, ei tule ka dividende, mida riik võtab igal aastal umbes 50 miljonit välja, koos muude äralangemistega jääks riik ilma umbes 150 miljonist.

“Oleme Põxitiga jõudnud sinnani, kes elektrit pole võimalik müüa, sest see on nii kallis, et keegi ei osta,” nentis Martin Helme. “Küll aga ostame me Vene elektrit, mille pealt ei maksta saastetasu ja mis on seetõttu mitu korda odavam – ja selle pealt ei maksta ka looduskaitsele. Me lõpetame oma elektritootmise, tekitame Ida-Virumal sotsiaalse ja poliitilise katastroofi, maksame Venemaale räpase elektri eest ja rõõmustame veel, et kaitseme nii loodust!” Prantsusmaal astusid kollased vestid just selliste idiootsuste vastu välja.

Eestile mõjub laastavalt ka keskkonda säästvate kütuselisandite lisamine bensiinile, mis muutis selle kõvasti kallimaks. Urmas Reitelmann sõnul on Ameerika teadlased seda ääretuks rumaluseks pidanud, sest lisand saadakse toidutootmisest, mis kurnab omakorda maad. Martin Helme sõnul on kütuseaktsiisi saatusest hoolimata tõusmas ka diiselkütuse hind, sest ka sellele hakatakse vastavat komponenti lisama.

“Ida-Virumaa jääb tühjaks, sinna on jäänud vaid need, kes teevad tööd, ja kui nüüd koondatakse veel tuhat energeetikasektori inimest, kellel on pered – enamik neist on venelased ja paljud pole kodanikud,” hoiatas Urmas Reitelmann. Martin Helme lisast, et tööhõiveprobleemil on kõva julgeolekutaust, sest Eestis elavad Vene kodanikud toetavad Putinit tugevamalt kui Venemaa venelased.

Praegu on umbes pooled enam kui tuhandest koondatavatest juba vastava teate kätte saanud, neist omakorda pooled juba ka koondatud ja kui odavat Vene elektrit kinni ei keerata, lähevad ka teised koondamisele. Ida-Virumaal on umbes 6000 kaevurit ja energeetikut ja samas ka 800 vaba töökohta, kuid kõrgepalgalised kaevurid ilmselt teenindajaks minna ei taha. Lahendusi kahtlemata on, aga need pole odavad.

Martin Helme sõnas, et kui meie põlevkivil põhinev elektri tootmine kinni keeratakse, siis on see ka energiajulgeoleku lõpp, kui me peame sõltuma kusagilt Poolast või Venemaalt tulevast elektrist. Tuule- ja päikeseenergiat saatejuhid perspektiivikaks ei pea, võrreldes seda pereisaga, kes tuleb töölt ära ja hakkab elatise teenimiseks kasiinos mängima, kus kord kaotatakse, kord võidetakse. Kui Eestis tulevad pikad külmad talveööd, kus pole tuult ega päikest, siis meil elektrit polegi, sest Soomest ostmine pole eriti kindel.

“Kuni meil pole suuremahulist alternatiivenergia tootmist, ei saa me põlevkivienergeetikat lõpetada,” olid saatejuhid kindlad. Urmas Reitelmanni sõnutsi võinuks Eesti juba 10-15 aasta eest alustada tuumaenergeetikaga, kuigi see on üsna emotsionaalne teema. Ometigi on Eesti praegugi ümbritsetud Vene ja Soome tuumaelektrijaamadest, millest Vene omad on Tšernobõli tehnoloogiaga, meie aga saaks luua ka tänapäevased. “Nende elektrijaamade jaoks saaksime ka ise toorainet leida ning varustada elektriga ka kogu Baltikumi, Soomet ja Poolat – elektrist on kõigil puudus, seetõttu kasutataksegi Vene räpast energiat,” selgitas Martin Helme.

Saatejuhid tõid lisaks välja ka selle, et Eestit tahetakse lahti ühendada Venemaa energiasüsteemist, paraku aga on just nemad hoidmas üleval meie sagedust – mida suurem on võrk ja rohkem on tarbijaid, seda stabiilsem on voolusagedus, sest suuremahuline tootmine ja tarbimine hoiavad seda. Eestil on oma energeetika seiskamisel ja samal ajal Venemaast lahtilõikamisel oht jääda tõsiselt pirruvalgele, mis ei juhtu kohe, vaid pikaajalistest koosmõjudest.

Mart Helme nentis, et kui viie aasta eest kliimalepe meieni jõudis, hoiatati, et see lõpeb meie energeetikale halvasti, kuid Taavi Veskimägi viib selle lammutamist endiselt ellu ning praegu istub ka uus valitsus selle teemaga pudelikaelas kinni. Eesti Energia oli algul põlevkivi energeetika kinnikeeramise vastu, kuid siis otsustas edendada tuuleenergiat, mis annab küll tulu, kuid tootmismahu osas palju juurde ei anna.

Saatejuhtide hinnangul on mõningaid lahendusi – elektri tootmisel näiteks hakkepuidu kasutamine, mis küll ei tekita nii palju CO-d, kuid pole siiski ka loodussõbralik. Põlevkivist aga võib toota põlevkivi õli, mida juba enne sõda toodeti; siia saaks rajada rafineerimistehase.

Praegu aga tuleb meile viiendik elektrist Venemaalt, kus seda toodakse samuti põlevkivist ja kivisöest ehk keskkonnakaitsjad toovad sisuliselt Eestisse seda elektrit, mille vastu nad ise on.

Kommentaarid