Rahvuskonservatiivist talupidaja: maaelu ootab kevadet nii otseselt kui kaudselt

Eesti,
Hobusega kündmine
©Sille Annuk/Postimees
Hobusega kündmine

EKRE liige ja mahetalunik Mulgimaalt Aarne Toomsalu räägib, et on juba aastakümneid näinud maaelu allakäiku, paremaks ei muutu miski ja seetõttu on ka maainimestel üha enam lootusi suunatud rahvuskonservatiivide võimuletulekule.

Uued Uudised vahendavad Aarne Toomsalu mõtiskluse, milles ta kirjeldab hetkeolukorda, mis on küll troostitu, kuid ikka veel parandatav.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

“Kevad on käes ja maainimesel on mõtisklemise aeg otsa saamas, sest nüüd nõuavad põld ja laut kogu tähelepanu endale. Kõigepealt aga vaataks ajas tagasi, selgitamaks mõistet põllumajandus ehk mida see tähendab Eestis ja mujal maailmas.

Eesti mõiste pärineb arvatavasti venekeelsest nõukogudeaegsest „selskoje hozjaistvo“, otsetõlkes maamajandus, inglise keelses maailmas „agriculture“ ehk põlluharimise kultuur. Maaharimine ladina keeles on „cultura“, mis on kirja pandud enne meie ajaarvamist, seega väga ammu.

Kultuurist saame rääkida alates sellest, kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid maad harima. Seetõttu on kultuur inimeste looming, ta on ühiskonnale omane mõtlemise ja tegutsemise viis, mille sisuks on vaimsed väärtused.

Eesti põllumajanduse käsitlus on selle jätnud tagaplaanile. Siinkohal kerkib õigustatult küsimus, kui väga me olemegi kultuurrahvas? Kas me austame universaalseid universumi igikestvaid seadusi ehk loodusseadusi ja nende järgi iga päev elame?

Tarkusest jääb aina enam puudu

See ongi talupojatarkus, millest meil nii väga puudus on. Tulemuseks on häda ja viletsus, millest päästaks ainult mõistmine ja üksteist arvestav tegutsemine. Kahjuks elame inimeste poolt välja mõeldud ja kirja pandud, alailma muudetavate seaduste kütkes ja muutjateks on mingid avalikkusele nähtamatud mõjugrupid.

Maaelu hetkeseisu üle arutlemiseks on praegu just paras aeg. Lumi on sulanud, orased haljendavad, rändlinnud tulevad talvitumast tagasi, päike käib kõrgemalt ja hinge poeb igakevadine ärevus, mida sõnadega seletada on peaaegu võimatu. See on kevade romantiline külg. Teiselt poolt aga hakkab miski südant pigistama. Kuigi võib ennast ju lohutada, et suurt häda ju ei ole, jääb miski sügaval sisemuses närima.

Mis on siis muutunud, võrreldes näiteks 100 vöi isegi 60 aasta taguse ajaga? Sajand tagasi olid Eestis suured mõisad ja väiksemad talud. 60 aastat tagasi olid kasvavad kolhoosid ja sovhoosid. Praegusega võrreldes oli maal palju rohkem inimesi, laste kilkeid kostis igast õuest. Jõgedes oli palju kalu ja isegi vähke, metsades linde ja loomi. Puisniitudel lendasid linnud ja liblikad, kõrval sõid lambad ja lehmad rohtu. Mullas leidus hulganisti vihmausse ja muid tegelasi.

Iseseisvus ei toonud oodatud õitsengut

Mis on tänaseks muutunud? “Iseseisvust“ on olnud veerand sajandit. Maal elades tunnen, et iga päevaga läheb olukord kaootilisemaks. Liikudes autoga mööda auklikke kruusaseid külavaheteid, ei kohta mõnel päeval kedagi. Varem imekaunid paigad on nagu sõjatallermaa. Lagedaks raiutud metsaalad, kus sügavad roopad, nagu sõjakaevikud muda sees, meetriste kändudega koristamata langid. Kevadiste põllutööde ajal ei näe enam kiivitajaid, pääsukesi on palju vähem. Mis on mesilastest ja pääsukestest saanud?

Kõigele vaatamata on kevadel ka ilusaid hetki. Aga siis… algab lägavedu ümberkaudsetele põldudele! Paljud linnainimesed ei kujuta ettegi, mida see tähendab. See on ehtne põrgu, mis toob külateedele, ka õuedesse, kohutavat haisvat tolmupöörist, ja kruusa üles paiskavad,  kihutavad raskeveokid, mis on tõesti ohtlikud kõigile, kes juhtuvad neile kitsastel ja kurvilistel piiratud nähtavusega teedel ette jääma. Meie pere armas koer jäi nende rataste alla. Ja nad ei halasta, sest nemad teenivad omale palka ja peremeestele kasumit. See on globalism.

Rukki hind on alati kõige aluseks olnud

Põllumajandust nimetatakse tootmiseks ja töötegijaid tootjateks. Sellega on kõik öeldud. Toota tuleb aina odavamalt ja rohkem, toodangu väärtus hinnatakse aina odavamaks. Toon näite. 1998.aastal maksti Viljandi veskis „Vilves“ mulle rukki tonni eest 1950 krooni (125 eurot). Praegu on tavalise toidurukki hind 110-120 eurot. Kui palju on vahepeal raha väärtus langenud? Kui palju on tõusnud teiste kaupade hinnad?

Ennesõjaaegses Eesti vabariigis sõltus Eesti krooni kurss väidetavalt rukki hinnast, nii tähtis oli rukis. Põlluharija töö on muudetud väärtusetuks. Kui ei oleks subsiidiume ehk alandavaid abirahasid, ei läheks keegi põllule tööle. Vähe sellest, PRIA ametnikud sõlmivad mahetalupidajatega kohustusliku 5-aastase lepingu, mille põhjal talunik kohustub täitma selle aja jooksul kõiki Euroopa Liidu arvukaid määrusi ja ettekirjutusi (lisaks Eesti ametnike eneseõigustuslikke veel absurdsemaid nõudmisi).

Ja kui ebanormaalse rendisuhete korralduse tulemusena ütleb rendileandja ootamatult rendilepingu üles, peab talunik “hoolitsevale riigile“ varem saadud toetused tagasi maksma. Kui talunik juhtub eksima kasvõi mõne tähtsusetu tähemärgi kirjutamisega, järgnevad ebaproportsionaalselt suured rahalised karistused. Kui eksib ametnik, ei juhtu temaga midagi, ta ei viitsi isegi vabandada.

Inimesed ei usu oma riiki

Minu arvates on meie inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele kõige laastavam hoopis kogu riiki haarav JOKK süsteem. See on võtnud inimestelt usu oma riiki.

Ämblikuvõrguga sarnastesse süsteemidesse koondunud tegelased petavad karistamatult inimestelt välja talusid kui maad ja metsa eraldi. Kuna meil oluline info on varjatud, kasutatakse seda ära. Ohvriks langevad just nõrgemad, kes on sattunud raskustesse mitmesugustel põhjustel, mis kuidagi riigile au ei tee. See on meie väikesele riigile üliohtlik, sest veel allesjäänud talusüdamikud tükeldatakse. Hooned lähevad linnast tulnud „romantikutele“ või lagunevad niisama. Maa läheb suurtootjatele, ka välismaalastele. Mets läheb sama teed, selle saatus on enamasti hullem, kuna JOKK-süsteem korraldab lageraie. Ongi omandireform tehtud.

Ja siis ongi kõik. Suveks maale vanaema juurde minek jääb edaspidi ära. Aga jääminek toimub igal kevadel. See on hea, puhastab jõed ja ojad saastast! Sama juhtub ka siis, kui võimule pääseb EKRE – ühiskond tuleb saastast puhastada!

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused