Raul Rebane oskas Vabariigi aastapäevast rääkides taas oma “kommunikatsioonis” kõik pea peale pöörata 

Spordireporterist “kommunikatsioonieksperdiks” tõusnud Raul Rebane vaatleb peaministri kõrvalejäämist 24. veebruari presidendi vastuvõtust vägagi ideoloogiliselt laetult.

Kõigepealt eirab ta fakti, et Jüri Ratase sammu taga on inimlikud kaalutlused. “Peaminister suundub sel päeval perega Eestist kaugemale, sest 24. veebruaril algab ka koolivaheaeg. Oma plaanist informeeris ta kohtumisel juba mõnda aega tagasi ka vabariigi presidenti,” sõnas valitsusjuhi nõunik Johannes Merilai.

Rebane väidab, et vabariigi aastapäeva võiks poliittaktikalistest mängudest kõrvale jätta. “24. veebruar on riikliku rituaalsüsteemi tähtis ehk kõige tähtsam osa ning et kõikide Eesti presidentide, rahva, poliitiliste- ja kultuuriliidrite ühise tegevuse tulemusena ongi Eestis praegu väga hästi toimiv pidude ja tähtpäevade tähistamise skeem,” ütleb ta.

Rebase nutulaul on märgatavalt pikem, aga seda pole mõtet vahendada – tähtsam on ehk see, et kogu tema jutt on suisa variserlikkus. Näiteks president Kaljulaid jättis presidendiks saades demonstratiivselt ära vaimuliku õnnistamise, pälvides sellega paljude usklike inimeste pahameele. 2018. aastal sai rahvas taas vihaseks, kui pärast presidendi kõnet aastavahetusel ei kõlanud Eesti hümni.

President Kaljulaid ongi selliseid traditsioone aktiivselt murendanud – tema korraldatud vastuvõttudele tullakse riietuses #astutagasi, ja mis asja on sinna võimuinimestel, kelle poliitilise tegevuse vastu on see suunatud?

Rebane väidab, et peaminister ei olnud presidendi üritusest eemalejäämise algataja, ta ühines varasemate boikoteerijate initsiatiiviga, ehk on tunnetuslikult teiste järel käija. Ehk aga on tegu hoopiski uue traditsiooniga – tuntud poliitika- ja ühiskonnategelased ei käi enam üritustel, mida korraldab lõhestav riigipea. Miks peaks peaminister austama riigipead, kes juba tema ametissevannutamisel näitas üles igasugust vastuseisu ja põlgust?

“Alandada riigi sünnipäev erakondliku või isikliku taktika tasemele ei ole õige,” väidab Rebane. Olemuselt on see jutt õige, kuid valele aadressile suunatud – president on selle tähtpäeva juba ammu oma taktikate elluviimiseks ära alandanud.

“Oleks võinud pikemalt ette mõelda, sest see samm võib mõjutada ka peaministri enda tulevikku. Ehk on temal, ehk mõnel teisel käinud peast läbi mõte, et Jüri Ratasest võiks saada kunagi president,” kirjutab “ekspert”.

Seejuures aga võib täiesti kindel olla, et Jüri Ratas poleks riigipeana kunagi käitunud nii, nagu käitus “Sõna on vaba”-president tema valitsuse ametisseastumisel. Ja tema ei ütleks riigipeana ilmselt ka näiteks Kaja Kallasele (kui too saaks valitsusjuhiks), et tema valitsus on riigile ohtlik.

“Nende vahel on selge väärtuskonflikt, tundub lausa, et kokku on põrganud kaks identiteedimudelit,” kirjutab Rebane. Identiteedimudelid on ilmselt kolme erakonna ühtsusvalitsusel ja euroametnikust presidendil tõesti erinevad.

Lõpetuseks aga keerab Raul Rebane alternatiividest rääkides täitsa metsa. “Jääb EKRE tõrvikumarss, mis samuti ju ehitab oma imagosüsteemi teiste kõrvale. Sel korral on asi eriti absurdne, sest seda teeb erakond, mis on samal ajal valitsuses ja protesteerib eliidi vastu, olles ise samal ajal see eliit! Midagi veidramat annab välja mõelda.”

See jutt on juba selge ja teadlik vale. EKRE on alati teatanud, ja viimasel, valimiseelsel tõrvikurongkäigul eriti, et see sündmus tähendab vaid Vabariigi aastapäeva tähistamist ja ei midagi muud – seetõttu pole kaasa lubatud võtta mingeid loosungeid, on vaid lipud, tõrvikud ja EKRE sümboolika. Ei mingit “eliidivastasust” selles rongkäigus pole ja omariikluse sünnipäevaüritusena on see sobilik ka valitsuserakonnale, keda ennast “eliidiks” pidada küll ei saa. Ja mis pani EKRE ühtäkki eliidi rolli? Viis ministri- ja 19 saadikukohta, millel on nad kogu aeg tegeliku eliidi tule all?

Pigem tulekski kaaluda hoopis nn “pingviinide paraadi” kaotamist või selle formaadi muutmist, sest praegu on presidendi vastuvõtust saanud inimeste õiglustunnet riivav eliidi pralle, mille tähtsaimaks tulemiks on hilisem pikk arutelu ajakirjanduses selle üle, kes mida kandis ja kas see sinna ka sobis.

Propagandist Raul Rebane üritas midagi asjalikku kokku kirjutada, aga välja kukkus nagu alati.