29.12.2021
Minister Maris Lauri
Kui Reformierakond võimule pääses, algatati kohe sõnavabadust piirav vaenukõneseadus ja nüüd jätkab justiitsminister Maris Lauri pealekaebamisühiskonna loomist pavlikmorozovlike meetoditega.
ERR vahendab: “Asutused ja üle 50 töötajaga ettevõtted peavad uue seaduse alusel looma töötajatele võimaluse ettevõttes toimuvatest õigusrikkumistest teavitamiseks ilma töökoha kaotusega riskimata.
Justiitsminister Maris Lauri esitles valitsuskabinetis eelnõu, mille järgi peaksid ametiasutused ja üle 50 töötajaga ettevõtted looma rikkumistest teavitamiseks asutusesisese teavituskanali. Seejuures peab võimalus tagama, et teavitaja ei riskiks selle tõttu oma töökoha kaotuse või ebavõrdse kohtlemisega.
Teavitamise võimalus peab olema konfidentsiaalne. Selleks võib olla näiteks spetsiaalne e-post, telefoninumber või postkast. Asutuses peab olema inimene, kes võtab teated vastu, annab need edasi ja annab teavitajale tagasisidet.
Rikkumiseks loetakse eelkõige õigusrikkumist või tegevusetust, aga ka õigusega vastuolus olevaid tegusid, mis ei lähe formaalselt õigusrikkumise alla.
Kui asutusesisene teavitamine ei anna tulemust, peab olema võimalik rikkumisest teavitada ka organisatsiooniväliselt neile asutustele, kes üldjuhul vastava rikkumise menetlemisega tegelevad. Näiteks tuleohutusrikkumistest tuleb teavitada päästeametit. Kaitse saab ka üldsusele avalikustamisel, kuid piiratumatel tingimustel.
Asutusesisesed turvalised kanalid peavad looma kõik üle 50 töötajaga juriidilised isikud, kohalike omavalitsusüksuste ametiasutused või ametiasutuse hallatavad asutused ning kõik riigiasutused. Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on riigiasutustel, mis teostavad teatud valdkonnas rikkumise järelevalvet või menetlevad süütegusid.
Seadus jõustub 2022. aasta 1. juunil. Juriidilised isikud, kus on 50–249 töötajat, saavad pikema aja asutusesisese teavituskanali loomiseks ning peavad teavituskanali looma 2023. aasta 17. detsembriks.”
See seadus on ainult pealtnäha õige, laiemas pildis muudab see töökeskkonna pingelisemaks, nagu pealekaebamisõhkkonnas ikka.
Kui luuakse ametlik autusesisene teavituskanal, siis kes takistab ettevõtte juhtkonnal seda enda kontrolli alla võtta? “Asutuses peab olema inimene, kes võtab teated vastu, annab need edasi ja annab teavitajale tagasisidet” – kui juhtkond saab, paneb ta ametisse oma inimese, kes annab ikkagi kaebaja kohta kasvõi oletuslikult teada. Kui see inimene on sõltumatu, siis luuakse asutusse sisuliselt tsensori või poliitkomissari ametikoht.
“Rikkumiseks loetakse eelkõige õigusrikkumist või tegevusetust, aga ka õigusega vastuolus olevaid tegusid, mis ei lähe formaalselt õigusrikkumise alla” – sisuliselt saab siis kaevata kõige ja kõigi peale. Võib vaid ette kujutada, milliseks kujuneb õhkkond asutuses, kus pealekaebamine on seaduslikuks tehtud – kõik hakkavad kõiki kahtlustama.
Reformierakonna algatus on täiesti uusmarksistlik ettevõtmine, loomaks pealekaebamisõhkkonda. Ilmselt hakkavad sinna laekuma kõikvõimalikud “ahistamised” ja “diskrimineerimised” nn uusväärtuste alustel. Lisaks võetakse sel moel üle kontroll ettevõtluse üle ehk ettevõtjad peavad edaspidi arvestama tšekaarakukese olemasoluga oma ettevõttes.
Reformierakond pole ammu enam ettevõtluskeskne paremerakond, vaid uusmarksistliku ideoloogia edasikandja. Kahjuks lähevad paljud ettevõtjad kaasa ideoloogiate viimisega majandusse, mille tõestuseks on ka Eestis levima hakanud vähemuste eelistamine tööjõupoliitikas kompetentsuse asemel.
UU