Reformierakonna fenomen: reiting tõuseb, erakond vajub

Kaja Kallas saab Taavi Rõivaselt ainult ämbritega kolistamist õppida.

Võimunäljas võbelevale Reformierakonnale tundub saatuslikuks saavat see, et vanade poliitikahaide asemel on parteijuhiks torgatud eurostaažist hoolimata täiesti poliitkirjaoskamatu Kaja Kallas, kes veab oravaid ühe kaotuse juurest teise juurde.

Kui mullu suvel oli Reformierakonnas päris mõjukaid inimesi, kes nägid reaalsena kolme parempoolse erakonna – paremliberaalide (RE), eurokonservatiivide (Isamaa) ja rahvuskonservatiivide (EKRE)  liitu, siis Kaja Kallas raksatas oravapartei etteotsa ilmudes – ei mingit liitu “äärmuslastega”!

Ilus žest, ja ilmselt teenis Kallas sellega ära mõnegi euroaplausi, kuid samas ka kasutu – tulid teised jõud, kellele polnud “äärmuslased” nii eemaletõukavad, ja Reformierakond sitsib nüüd paanikas olles riigipirukale piisaval lähedal, et tunda head lõhna, kuid liiga kaugel, et ise krabama pääseda.

Nüüd kavatseb opositsioon hakata Jüri Ratase valitsust umbusaldama ja Kaja Kallas teatab Õhtulehes juba ette: “Kaja Kallas umbusaldamisest: meil ei ole suurt illusiooni, et see läbi läheb”. Täpselt sama ütles ta ka enne siseminister Mart Helme umbusaldamist.

Miks alustab üks parteiliider kellegi umbusaldamist, teades ette, et see nagunii läbi ei lähe? Mart Helme juhtum tõestas, et ülejooksmist pole eriti loota. Kaja Kallas aga tahab taas näidata oma kompromissitust “äärmuslastega” suhtlemisel, saab kuskilt nõrga aplausi (“Tubli, Kaja, nii peabki EKRE-le koha kätte näitama!”) ja Reformierakond istub endiselt vihast värisevana opositsioonipingil, olles lõhkunud ühe sillakese Keskerakonna juurde. Võib-olla jäädavalt.

Poliitikas käib sõda. Poliitiline sõda selles veretus tähenduses. Üks naiskindral aga otsustab viia sõjaväe sõtta, teades juba ette vastase üleolekut ja enda lüüasaamist. Mis see on? Soov pälvida märtri kuulsus? Inimesed ei armasta märtreid, neile meeldivad võitjad. Norusolijate ergutamiseks? Lüüasaamisega seda ei saavuta…

Poliitik võib valjult karjuda, et tema igasugustega ühte valitsusse ei roni, aga kui ta nende tegemisi kõrvalt jääb vahtima, siis petab ta nii ennast kui valijaid. Praegune valitsuskoalitsioon on pragmaatiline, see töötab ja jääbki töötama, isegi kui Kadri Simson ennustab intervjuus Maalehele, et RE võib Michali kaudu EKRE-le uuesti lähenema hakata.

Reformierakond vajabki tublit opositsioonikooli, et neist liigne õhk välja läheks, ja ühiskond vajab puhkust neist, sest ka stabiilne stagnatsioon on ikkagi stagnatsioon. Aga oravapartei pole millestki õppinud ja jätkab tuima peatagumist, tundes ennast endiselt “eliidina”. Nii on põhjaminek kindel.

Ongi imelik, et staažikad reformarid pole ennast emotsionaalselt üles kütnud Kaja Kallast varupingile kupatanud. Ilmselt ei saa seda teha, sest kõrge reitingu ajal ei saa väsinud hobuseid jooksult eemaldada. Ja ega erakonnal kedagi asemele panna polegi, sest Rõivase-sugused on õhku endiselt täis ja endast üliheal arvamusel. Löödud kaartidega head mängu ei tee.

Poliitikas jätkuvad tormijooksud, ainult et kellelegi meeldib oma ilus näolapike ikka ja jälle vastu kaitsevalli sodiks joosta.

UU

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga