Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Riigikogu esimees Henn Põlluaas mälestas oma kõnes Vello Salot kui meest, kes väärib võidupärga

-
02.05.2019
Nagu ütleb ka Riigikogu esimees Henn Põlluaas, jääb Vello Salo kõigi mälestustesse rõõmsana, täis optimismi ja naerul suuga.
© Arno Saar/Õhtuleht

Riigikogu esimees Henn Põlluaas pidas neljapäeval vaimuliku ja kirjamehe Vello Salo mälestuseks kõne Kaarli kirikus.

„Meie hulgast on lahkunud Suur Inimene, Eesti Inimene – katoliku vaimulik, teoloog ja kirjanik; ajaloolane, tõlkija ja kunagine sõjamees Vello Salo. Harukordselt tore ja mitmekülgne inimene.

Tundsin isa Vello Salot aastaid, kuid minu suhe Velloga oli eeskätt tutvus ajaloolase ja kunagise sõjamehega. Sest nagu minu isagi, oli ka tema Soome Jätkusõjas osalenud „soomepoiss“.

Ühel 1943. aasta külmal ja tuulisel novembriööl istus Vello noore abituriendina koos kaheksa sõbraga väikesesse mootorpaati. Algas teekond üle mere Soome. Ta oli üks 3500-st eestlasest, kes astusid vabatahtlikuna Soome sõjaväkke, et kaitsta hõimuvendi meie ühise vaenlase – Nõukogude Liidu vastu. Soome vabaduse ja Eesti au eest, nagu kõlas soomepoiste deviis.

1944. aasta augustis, kui rinne oli jõudnud Eesti piiridele, tuli enamik soomepoisse tagasi Eestisse. Kaitsmaks kodumaad sellesama vaenlase eest. Kahjuks polnud seda võimalik teha eesti mundris ja ka Vello sai selga saksa vormi. Nagu oli kümnetel tuhandetel eesti meestel, kes võitlesid just ja ainult Eesti eest, meie iseseisvuse ja vabaduse eest. Me kõik oleme nende ees tänuvõlglased.

Eestit ei suudetud hoida ja Vello oli sunnitud lahkuma Euroopasse. Mitte keegi ei kujutanud ette, et kodust eemalolek nii pikaks kujuneb. Olles vahetult näinud sõjakoledusi ja inimeste kannatusi, pole ehk imestadagi, et Vellost sai vaimulik, katoliku preester ja teoloog. Et ta vahetas relva piibli ja täägi sulepea vastu.

Vello õppis ja töötas paljudes maailma paikades Euroopast Lähis-Idani ning USA-st Kanadani. Olles võõrsil ei unustanud Vello kunagi Eestit ega eestlust. Nimetades vaid mõnda tema panust, tuleb kindlasti mainida kirjastust „Maarjamaa“, mis publitseeris Eesti folklooriraamatuid, Uku Masingu loomingut ja paljut muud olulist. Vello uuris Eesti kunsti ning õpetas Metsaülikooli suvekursustel Kanadas. Ta jagas meile uudiseid maailmast ning hinge- ja vaimukosutust läbi Vatikani eestikeelsete saadete, jne. Ta oli harukordselt toimekas inimene.

Tema naasmine taasiseseisvunud Eestisse oli tulemine teistsugusesse Eestisse. Vahepealne okupatsioon oli muutnud riiki ja inimesi. Võib-olla ei tundunud päike nii ere ja taevas nii sinine kui nooruspõlves, kuid Vello oli lootusrikas ja täis energiat. Ta andis hindamatu panuse Eesti ühiskonna ülesehitamisse, meie vaimuvara rikastamisesse ning seismisele tõeliste väärtuste, kristlike väärtuste ja kiriku eest. Õppige mõtlema ja armastama, ütles ta. Tema hinge sära jätkus kõikjale.

Oma teenete eest Eesti riigile pälvis Vello Salo kõrged Valgetähe ja Riigivapi II klassi teenetemärgid. Me oleme talle sügavalt ja südamest tänulikud.

Vello Salo oli ka aktiivne Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu tegevuses kaasalööja ning innukas soomepoiste ajaloo ja saatuste uurija. Vello oli nende kokkutulekute ja ürituste suureks hingeks.

Neist kohtumistest jääb silme ette laia silmaringi ja sügava hingega mees, kelle elus oli oluline koht ka huumoril. Pahatihti pani ta meid laulma enda loodud vaimukaid ja lustakaid lorilaule. Ta oli neid ilmselgelt tõelise mõnu ja muigega suunurgas kirjutanud ning need ajasid meid kõiki südamest naerma.

Meil oli palju ühiseid, toredaid ja lõbusaid hetki. Ja ma usun, et just sellisena tahakski Vello, et me teda mäletaksime. Rõõmsana, täis optimismi ja naerul suuga.

Isa Vello on lahkunud, kuid tema töö ja mälestus jääb. Lõpetan Vello Salo tsiteeritud Pauluse sõnadega: „Ma olen head võitlust võidelnud, nüüd ootab mind võidupärg“.“