Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõne kinnitab: Eesti on otsedemokraatiaks valmis

Eesti,
©UU
Riigikogu esimees Henn Põlluaas.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas pidas konverentsil „Eesti on demokraatiaks valmis“ kõne, mille Uued Uudised alljärgnevalt edastavad.

Sissejuhatuseks

Aeg-ajalt tundub, et nii palju kui on inimesi on ka demokraatiast arusaamisi. Demokraatiat on peetud parimaks, aga ka nõrgaks, haavatavaks ja ebaühtlaseks valitsemismudeliks.

Et muuta teda usaldusväärsemaks on välja pakutud erinevaid mudeleid ning üheks selliseks on esindusdemokraatia. Saame rääkida ka arutlevast demokraatiast, kaitsvast demokraatiast, arengudemokraatiast, rahvademokraatiast, otsedemokraatiast ja teistestki versioonidest. Venemaa seisukohalt tähendab demokraatia kaost ja anarhiat ning seetõttu nimetab Kreml oma valitsemisvormi juhitud demokraatiaks („managed democracy“). Läänemaailmas surutakse aga rahvastele liberaalse demokraatia sildi all peale ühiskonda lõhestavaid ja loomuvastaseid nn euroopalikke väärtusi, mille läbi ei prevaleeri enam enamuse vaid marginaalsete vähemuste tahe.

Tänapäevases maailmas edendavad demokraatlikud riigid peamiselt esindusdemokraatiat, kus rahva poolt valitud saadik tegutseb ja langetab otsuseid autonoomselt, iseenda arusaama järgi. Ka Eestis ei sõltu saadik talle antud mandaadist. Kas see on demokraatia kõige parim vorm? Selle üle on palju vaieldud.

Huvitav on, et maailma suurima ja esimese demokraatliku riigi – Ameerika Ühendriikide – loojad kartsid otsedemokraatiat. Nad leidsid, et demokraatia  ei ole igavene, vaid ajutine nähtus. Pätsi ja Laidoneri argumendid langesid suuresti nendega kokku – rahvas ei oska otsustada, on ebaprofessionaalne, liialt emotsionaalne ning mitteratsionaalne. Haige, nagu Päts ütles. Sisuliselt sedasama väidavad täna Eestis ka need, kes ei soovi rahvale suuremat otsustusõigust anda ning vastustavad otsedemokraatiat.

Kuid sada aastat tagasi loodud Asutavas Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid tegema, et referendumitega tehtaks vähemustele liiga või et rahvahääletused lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonda sidustavana.  Rahvaalgatust ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina oma agenda teostamiseks. Nagu on see kõikides riikides, kus otsedemokraatia esindusdemokraatiat täiendab.

Oluline vahe USA ja Eesti vahel on asjaolu, et kui Ühendriigid on suurriik, siis Eesti on väikeriik keerulises geopoliitilises kontekstis, teise suure ja agressiivse riigi  – Venemaa naabruses.

USA loojad väitsid, et demokraatia on nõiaring, kus kaks hunti ja lammas hääletavad lõunasöögi menüü üle ning loomulikult on tulemus ettearvatav. Meile paralleeliks oleks siin hoopiski loodav föderatiivne Euroopa Liit, kus suured riigid otsustavad väikeste üle. Päris kindlasti ei taha me olla lamba rollis. Enda asjade üle peame otsustama meie ise ja just rahva otsus omab kõige suuremat legitiimsust.

Tänaseks on rahvaalgatus seadustatud muuseas enamikes Ühendriikide osariikides.

Miks soovib EKRE otsedemokraatiat?

Me näeme paradigmamuutust, mis nõuab globaliseerumise tasakaalustamist ning täiendava demokraatliku poliitilise mehhanismi  – rahvaalgatuste sisseviimist rahvusriiklikku süsteemi. Globaliseerumine tähendab paljudele rahvusvahelist osalust eeskätt tarbijatena. Võib-olla isegi investoritena – kuid mitte poliitiliselt aktiivse kodanikuna. Rahvuslikul tasandil on otsedemokraatial positiivne ja kodanikke aktiviseeriv mõju. See on EKRE üks olulisemaid programmilisi põhimõtteid vältimaks hundi-lamba lõunasöögi metafoori. Rahvas ei oleks lasknud end 1939. aastal menüüsse panna.

Otsedemokraatia loob dünaamilisema mitme-poolse (rahvas-riik-rahvas) kommunikatsiooniraamistikku. EKRE jaoks on olulised kõik rahvast seadusloomesse kaasavad mudelid – nii referendum ehk rahvahääletus, rahvaküsitlus, rahvaalgatus jne. Põhimõtteliselt kuulub otsedemokraatiasse ka rahva silmis ebaedukate ja rahva tahet eiravate esindajate tagasikutsumine.

Sageli ei märka riigijuhid või ei näe tahtlikult ühiskonna tegelikke huve ja vajadusi. Oleme olnud situatsioonis, kus kodanikele surutakse peale vastuvõetamatuid ettekirjutusi. Meenutagem või kooseluseadust. Tekib lõhestumine võimu ja rahva vahel, kuid ka ühiskonnaliikmete vahel. Rahvas on rahulolematu ja väljendab seda erineval moel – petitsioonid, miitingud, kuid see võib viia ka teravamate vastasseisudeni. Või ollakse passiivsed ja depressiivsed, mis viib riigi ja rahvuse hääbumisele.

Otsedemokraatlike elementide lisamine poliitilisse süsteemi on kodanike jaoks oluline eneseväljenduse vahend valimistevahelisel perioodil. See aitab muuta rahvaesindajaid vastutustundlikumaks, distsiplineerib poliitilist eliiti ning toob nad rahvale lähemale. Otsedemokraatiat ei pea kartma. Rahvast peab usaldama. EKRE usub rahvasse ning leiab, et arukas initsiatiivikus altpoolt on suureks toeks riigile.

Rahvas soovib osaleda otsustusprotsessis. Turu-uuringute küsitlus näitas, et 72% ei olnud rahul võimaluse puudumisega osaleda poliitiliste otsuste langetamisel. 82% soovis muuta põhiseadust, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi. Leedu on taasiseseisvumisest alates läbi viinud 11 referendumit. Läti – 9. Eesti aga vaid 2. Liialt vähe!

Meie esindusdemokraatia mudel ei ole demokraatlikku aspekti täiel määral järginud. Vältimaks otsedemokraatia teket on erinevate erakondade poolt  välja pakutud vahevariandina kolmanda sektori (valitsusväline-, mittetulundussektor, kodanikuühiskond, kodanike grupid, ühistud, ühingud) sisse toomist. Kahjuks on kolmanda sektori käivitumine ja kaasamine suuresti ebaõnnestunud, kuigi selle tähtsust ei saa alahinnata. Kuid kas on võimalik kaasamiseks nimetada protsessi, kui seaduseelnõude koostamisel küsitakse seisukohti kuid sellega ei arvestata või küsitakse arvamust hoopiski valedelt ja kallutatud osapooltelt?

EKRE eesmärgid

EKRE toetab rahvaalgatuslikke tegevusi erinevates valdkondades. Oleme ainus Riigikogu erakond, kelle programmis on sätestatud rahvaalgatuse ja presidendi otsevalimise seadustamine.

EKRE programm sedastab, et Eesti on rahvusriik, mille „riigikorraldus põhineb kodanike motiveeritud, teadlikul ja aktiivsel tegevusel poliitika kujundamises. Poliitika lähtekohaks on inimene, kes on ühiskonna täisväärtuslik osaline“ ning et inimeste otsustusvõimet tuleb suurendada rahvaalgatuse õiguse taastamise kaudu. Me soovime seadustada, et rahvaalgatuse korras kogutud 25 000 toetusallkirja võimaldaks esitada eelnõusid ja algatada protsessi nende üle otsustamiseks rahvahääletusel. Teiseks algatada siduvaid referendumeid ja kolmandaks vaidlustada Riigikogu otsuseid.

EKRE seisukohad kattuvad suuresti Sihtasutuse Terve Rahvas koostatud ettepanekuga ja rahvaalgatuse rakendamiseks esitatud mehhanismidega, seetõttu ei ole ilmselt vajalik neid üle korrata. Kellel on huvi, leiab selle kohta materjali ka meie koduleheküljelt. Ütlen vaid, et 25 000 allkirja on piisav, et ära hoida totrate ettepanekute esitamine ning ei ole liialt kõrge, et allkirjade kogumine oleks võimatult raske. Lõplik otsus tehakse ikkagi rahva poolt.

Lisaks oleme seisukohal, et presidendi peab valima rahvas. Kui tema mandaati ei laiendata, siis puudub alus kartustel, justkui avaks see presidendile võimaluse enda võimu kuritarvitada. Teiste riikide kogemus on igatahes positiivne. 2016. aastal esitasime koos Keskerakonnaga eelnõu presidendi otsevalimise sisseviimiseks, kuid kahjuks ei jõudnud see menetlusse, sest nad võtsid hiljem enda allkirjad tagasi.

Me peame oluliseks arendada ka teisi kodanike osalusmehhanisme. Demokraatia ja kodanikuühiskonna süvendamiseks peavad kooskõlastusmenetlused, otsustusprotsessid, vajalik objektiivne informatsioon jne. olema võimalikult avatud ja kättesaadavad kodanikele nii kohalikul kui riiklikul tasandil. See välistab väited, justkui rahvas oleks rumal ja ei omaks piisavalt teadmisi õigete otsuste tegemiseks. Kuid isegi kui see nii oleks, ei saa väita, et rahvas oma enamuses oleks sedavõrd vähe arenenud või haige, et teeks vale otsuse.

Väljatoodud põhimõtted viivad meid paratamatult praegu kehtiva põhiseaduse sätete muutmise juurde.

Põhiseaduse muutmine

EKRE soovib muuta põhiseadust kodanikualgatuse seisukohalt nii, et oleks võimalik algatada siduvaid referendumeid; algatada seaduseelnõusid; vaidlustada Riigikogus vastuvõetud otsuseid; ja valida president rahva poolt.

Tegemist on mitte üksikute Põhiseaduse sätete muutmise ja lisamisega, vaid senise võimu teostamise kontseptsiooni põhimõttelise muutmisega. Selleks tuleb vastu võtta ka vastavad seadused, millega oleme juba ka tegelenud. Meie eesmärgiks on taastada Eestis eksisteerinud olukord, kus rahvas oli sõna otseses, mitte kaudses, mõttes kõrgeim võim riigis.

Kindlasti peab rahvahääletusele eelnema analüüs, et esitatud eelnõud ei oleks vastuolus põhiseadusega. Leiame, et tuleb säilitada ka regulatsioon, mis sätestab milliseid küsimusi on võimalik rahvahääletusele panna.

Olemasolev Põhiseadus keelab panna rahvahääletamisele eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Loetelu tuleb läbi kaaluda ja kindlasti tuleb sellele tänaseid realiteete arvestades lisada säte, et referandumile ei ole võimalik panna ettepanekut meie põhiseaduse aluspõhimõtete muutmiseks.

Ehk siis põhiseaduses sätestatud imperatiive, et Eesti on suveräänne rahvusriik, et Eesti riigi ülesanne on säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvast, et riigikeel on eesti keel jne. Aluspõhimõtted on ka õigusriikluse printsiibid: õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus. See annab meile ja meie järeltulevatele põlvedele kindluse, et Eesti jääb demokraatliku riigina meie rahvuskoduks. Aga võtab ka järjekordse argumendi otsedemokraatia vastastelt. See põhimõte sai sätestatud ka koalitsioonileppes.

Koalitsioonilepe

EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioon kavatseb algatada põhiseaduse muutmise, et seadustada rahvaalgatust ja laiendada rahvahääletust. Koalitsioonilepe sisaldab olulisi otsedemokraatia aspekte, kuid ei ole kahjuks päris see, mida meie sooviksime. Isamaa vastuseisu tõttu muudeti rahvahääletuse ehk referendumi lävendid sedavõrd kõrgeks, et mul on teatud kahtlusi selle kokkuleppe põhjal siduvate referendumite korraldamise võimalikkusesse.

Koalitsioonilepe ütleb, et rahvaalgatus ehk eelnõude esitamine vajab 25 000 toetusallkirja, mis on normaalne. Rahvahääletuse algatamiseks rahva poolt on vaja aga 50 000 allkirja. Rahvahääletusele pandud küsimus loetakse vastuvõetuks, kui osa võtab vähemalt viiskümmend protsenti hääleõiguslikest kodanikest ning seaduseelnõu või muu riigielu küsimus on saanud 5% võrra enam toetushääli kui vastuhääli. Põhiseaduse muutmine rahvahääletuse kaudu vajab 25% võrra enam toetushääli kui vastuhääli.

Lävendid on kõrged, kuid meil on võimalik veel nende üle diskusiooni jätkata. Ja selge on, et parem nii kui üldse mitte midagi.

Lõpetuseks

Loomulikult võib väita, et otsedemokraatia lisandumine võib muuta valitute tegevuse ebastabiilseks ja hektiliseks. Kuid tegelikult annab see rahvaesindajatele rohkem usaldusmandaati. Nende vastutus oma valijate ees suureneb. Nende töö kvaliteet paraneb, sest neil tuleb rohkem selgitada oma seisukohti ja tegevust rahvale. Seejuures ei võta rahvaalgatus esindusdemokraatiat üle vaid täiendab ja tugevdab seda.

Otsese demokraatia  põhimõtetest ja praktikast saab seeläbi esindusliku valitsemisviisi  täiendav element, mis lisab parlamentaarsele demokraatiale uue dimensiooni. Oluliste teemade püstitamine ning otsuste langetamine rahva osalusel muudab demokraatia oma loomult tugevaks ja inimsõbralikuks poliitiliseks mehhanismiks.”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused