Riigikogu valimiste suurkaotajateks on kõikvõimalikud analüütikud

Sotsioloog Juhan Kivirähk pole kunagi EKRE fänn olnud ja see väljendub ka tema töös.

Valimistulemuste kokkuvõtetes pole arvesse võeti üht olulist kaotajapoolt – selleks on sotsioloogid, politoloogid ja meediaväljaannete analüütikud.

Alustada võib reitingunumbritest, mida EKRE puhul alati negatiivses suunas näidati. Nii kirjutas Postimees veebruaris pealkirjas: “Kolmandal kohal oleva EKRE toetus langes.” Tekstis selgus hoopis vastupidine: “Jaanuari teises pooles oli nende toetus 18,2 protsenti, nüüd veebruari alguses 19 protsenti.” Ilmes, et pealkirja aluseks on tühipaljas fakt, et järjekordne tulemus jääb alla erakonna tipptulemusest.

Pärast populaarsusuuringute tulemuste avaldamist võtsid tavaliselt sõna EKRE-vaenulikud “asjatundjad”, näiteks Juhan Kivirähk, Tõnis Saarts, Ahto Lobjakas, Anvar Samost, Toomas Sildam, Raul Rebane ja mitmed teised, kelle kommentaarides polnud kunagi midagi positiivset rahvuskonservatiivide kohta. Kui, siis vaid hambad ristis neutraalne tunnistamine, et EKRE on oma positsioone parandanud, ja siis taas tuim tümitamine, argumentideks mitmesugused unistused, millest peamiseks oli nende valimiste eel – ega nad nagunii valitsusse pääse.

Nii näiteks kirjutas Juhan Kivirähk enne valimisi hoiatuse infooperatsioonide kohta, kuid ise hakkas samas rääkima, kelle seisukohad on õiged ja keda peaks toetama – ja kohe küsisid kommentaatorid: kas Kivirähki jutt polegi mitte infooperatsioon? Kui paljud politoloogid üritavad veidigi neutraalset nägu teha, siis Tõnis Saarts isegi ei varja oma vastumeelsust EKRE suhtes, mis paneb mõistagi professionaalsuse suure kahtluse alla. Ajakirjanduses on selliseks sajaprotsendiliselt kallutatud ideoloogiatöötajaks Johannes Tralla.

Ainus tõsiselt võetav analüütik on vähemalt meedias avaldatud kokkuvõtete põhjal Tartu Ülikooli politoloog Martin Mölder, kes reedeseski loos “Politoloog: ei usu, et võimuliidu tegijatel avaliku surve tõttu katus sõitma hakkaks” vaeb olukorda üsna realistlikult.

Ega EKRE praegugi veel valitsuses ole, aga töö selles suunas käib, ja fakt on see, et kaks erakonda loobusid sajaprotsendilisest välistamisest ja EKRE tee valitsusse on lahti. Tegelikult hoidis ka Reformierakond tagaust paokil, vaid sotsidega pole EKRE-l mõtet vesteldagi, sest maailmavaateline kuristik on liiga lai. Aga isegi kui koalitsioonist Keskerakonna ja Isamaaga ei peaks midagi välja tulema, on EKRE suured võidud nii 19 kohta Riigikogus kui ka kutse valitsusläbirääkimistele.

Kõike seda enamik “sotsioloogidest” ja “politoloogidest” välistas ja nad jätkavad siiani tuimalt peaga vastu seina jooksmist, tehes avaldusi, mis on osa üleüldisest hüsteeriast. Kas mõni politoloog suudab kunagi ideoloogilised silmaklapid üles tõsta ja maailma pisut realistliku pilguga vaadata?

Sest hea politoloog ei tohiks oma analüüsidesse panna ei sümpaatiaid ega antipaatiaid, vaid peaks vähemalt üritama asju neutraalselt vaadata. Oma antipaatiad uurimusse lükkides tuleb see kuidagi ikka nihestunud välja, see ei lähe kokku tegelikult toimuvaga ja ainus kannataja on analüütik ehk tema maine. Aga ilmselt makstakse see kaotus mingil moel kinni…

Kommentaarid