Rootsi on riik, mis võinuks olla kõigile eeskujuks, kuid millega seoses tulevad kõigepealt meelde plahvatused.
Rootsi kaguosas Linköpingi linna keskuses asuvas kortermajas toimus reede hommikul plahvatus, mille tulemusel sai esialgse info kohaselt kergemaid vigastusi 25 inimest. Kogu piirkond mitme kvartali ulatuses piirati sisse ning sündmuskohale saabus pommimeeskond, vahendab Postimees.
Politsei kõneisik Åsa Willsund lausus Rootsi Raadiole, et ülevaade toimunust on esialgu ebaselge. «Praeguse seisuga kahtlustame, et toimunud on kuritegu, aga me ei saa ka välistada, et tegu on õnnetusega, seda peab näitama tehniline uurimine sündmuskohal,» ütles ta.
Rootsi on juba kurikuulus granaadiplahvatuste ja tulistamiste kaudu. Polegi ehk tähtis, kas lõhkes mõni terroristide põrgumasin või sisserändajatest jõugud klaarisid arveid, selge on üks – Rootsis pole enam turvaline elada. Kas saakski, kui pommidega rünnatakse juba ka politseijaoskondi ja maal on kümneid no-go-tsoone, kuhu riigivõimul pole enam asja.
See on hind, mida heaoluühiskond on maksnud oma kõrgete majandusnäitajate eest. Sisse lastakse ohtralt migrante, kellest osa ehk hakkab tööle, suurem osa elatub ühiskonna arvelt, samas aga on nad kaasa toonud oma probleemid, kombed, elulaadi ja mentaliteedi, ja mida rohkem neid on, seda rohkem kaob Rootsi riik olematusesse.
Ka Eestis on jõudusid, kes soovivad massiimmigratsiooniga “heaoluühiskonda” tekitada. Ilmselt lõpebki see nagu Rootsis – võõraid sisse vedanud poliitik ja ettevõtja elavad nooblis Tiskre elamurajoonis, samas kui Mustamäel müüvad neegrid uimasteid, Lasnamäel kostub öösel tulistamist ja Rotermani kvartalis lõhkeb autopomm.