18.12.2018
Ruuben Kaalep esindab rahvuskonservatiivide nooremat põlvkonda.
EKRE juhatuse liige ja Tartu linnavolikogu liige Ruuben Kaalep hoiatab, et välistudengite läbimõtlematu sisseveoga Tartu Ülikooli tehakse rahvusülikool juurtetu multikultuursuse pesaks.
“Mina olen alati olnud seda meelt, et kuitahes radikaalsed plaanid ühiskonna ümberkorraldamiseks ühel poliitikul ka ei ole, alati tuleb nendest oma valijatele ausalt rääkida. Peita kurje plaane bürokraatliku häma taha on kerge kiusatus.
Samas hämmastab oma otsekohesusega plaanitav Tartu 2019. aasta eelarve: kes viitsib 215-leheküljelise dokumendi läbi lugeda, leiab kindlasti kõigepealt, et tegu on palju selgema ja arusaadavama tekstiga kui seda on näiteks riigieelarve, mille lugejavaenulikkust Riigikogu ees ei kritiseerinud mitte ainult opositsioon, vaid ka rahanduskomisjoni esimees Stalnuhhin.
Juba linnaeelarve sissejuhatusest leiame järgmise lause, mis seletab lahti kohaliku hariduspoliitika arengusuundi: „Eesmärgiks on Tartu positsiooni tugevdamine rahvusvahelistuva ülikoolilinnana ja Eesti hariduselu eestvedajana, kus õppetöö kõrge kvaliteedi tagab õppijakeskne võrgustikupõhine haridussüsteem ja kõrgelt hinnatud pedagoogid.“
Õppetöö kõrge kvaliteet ei pane vast kedagi kulmu kergitama, selle mainimine on ilmselge. Tähelepanu väärib hoopis lause algusosa. Kui see vaatamata korduvale lugemisele siiski segaseks jääb, seletan siinkohal öeldu lahti:
1. Tartu ei ole (dokumendi koostajate arvates) veel piisavalt rahvusvaheline linn; 2. See probleem kavatsetakse lahendada protsessiga, mille nimi on rahvusvahelistumine; 3. Ainuvõimaliku järeldusena peavad rahvusvahelistajad siin keskseks murelapseks Eesti rahvusülikooli ja selles õppivate välisüliõpilaste vähesust.
On avalik saladus, et paljud Eesti kõrgkoolid on hakanud endale eesmärgina seadma kvoote, kui suur protsent sealsetest üliõpilastest peab tulevikus olema välispäritolu. Esirinnas on siin eraülikoolid nagu Estonian Business School ja Euroakadeemia, mis on juba pikka aega olulisel määral orienteerunud välistudengite ligimeelitamisele. Ent Tartu Ülikool, meie vanim ja suurim emakeelne kõrgem õppeasutus, ei ole ometi mõni Euroakadeemia?
Õieti on suunised välisüliõpilaste osakaalu kasvatamiseks pärit Euroopa Liidust. Brüsselis on võetud eesmärgiks jõuda 2020. aastaks niikaugele, et üle Euroopa oleks 20 protsendil kõrghariduse omandanutest välisriigis õppimise kogemus. 2012. aastal seadis Haridus- ja Teadusministeerium eesmärgiks tõsta 2020. aastaks välistudengite osakaal Eestis 10 protsendini (samal 2012. aastal oli see veel 3%). Tartu Ülikooli enda kodulehelt leiame eesmärgi 12%.
Kuidas Tartu linn rahvusvahelistumisse panustab? Näiteks välistudengite erikohtlemisega stipendiumide jagamisel. Üheksa Tartu Ülikooli tudengit saab igal aastal linnalt Raefondi kaudu 700-eurose stipendiumi. Nüüd on aga nõuetesse sisse kirjutatud, et vähemalt ühe stipendiumi üheksast peab saama välisüliõpilane.
Tõstatasin need teemad 27. novembril linnavolikogu hariduskomisjoni istungil, kus linnavalitsus tutvustas 2019. aasta eelarve kava. Paraku ilmnes, et linnavalitsuses täpselt nii mõeldaksegi: olgu rahvusülikool või mitte, välistudengite arvu kasv on eesmärk iseeneses, sest Tartu pole veel piisavalt rahvusvaheline. Stiilipunktidega põrus hariduskomisjonis Marju Lauristin, kes minu teemapüstituse peale käratas: „Me peame võtma neid [välisüliõpilasi], midagi teha ei ole.“
Nõuet välistudengite osakaalu kasvatada argumenteeritakse kergesti ümberlükatavate väidetega, millest osa toon siinkohal ära. Nii näitavat välisüliõpilaste osakaal ülikooli rahvusvahelist mainet ja konkurentsivõimet. Ei vasta tõele, sest mainet ja konkurentsivõimet näitab eelkõige see, kui paljud avaldavad soovi ülikoolis õppida, mitte see, kui paljud tegelikult vastu võetakse. Välistudengitele lati madalamaks laskmine – milleni kvootide kehtestamine alati viib – hoopis langetab konkurentsivõimet.
Samuti põhjendatakse välisüliõpilaste vajadust sellega, et osa neist jääb tulevikus Eestisse ja panustab siinsesse arengusse. Sisuliselt on tegu lihtsalt immigratsioonimeelse argumendiga. Meie eesmärk on eestlaste sündivuse tõstmine ja, eriti silmas pidades rahvusülikooli olemust, vaimse potentsiaali maksimeerimine. Kui sellega ei saada hakkama ja kavatsetakse tööjõudu ning intellekti hoopistükkis importida väljastpoolt, on tegu lihtsalt saamatuse ja hoolimatusega rahvusküsimustest.
Siit oleks mugav tuletada väide, et mina ja EKRE oleme välisüliõpilaste vastu (kõigele lisaks muidugi ka isiklikul tasandil). Ei, me oleme nn rahvusvahelistumise vastu, eriti olukorras, kus ülikoolid ei tee katsetki eristada, millist päritolu välistudengeid nad eelistavad. Kui eesmärk oleks soomeugri üliõpilaste toomine Venemaalt Tartusse, et kaitsta nende omakeelset kultuuri ja tugevdada rahvusteadvust, oleks see üheselt nii meie kui sugulasrahvaste huvides. Ka sügavamate sidemete arendamine Soome, Läti ja kaugemate Intermariumi riikidega on igati positiivne. Aga Tartust ei tohi saada juurtetute maailmakodanike pesa.
Selliste eesmärkide sissekirjutamine linnaeelarvesse ja katsed neid järk-järgult teoks teha peaks kõlama häirekellana kõigile rahvuslikult mõtlevatele eestlastele. Seda olenemata erakonnast, sest omakeelne rahvusülikool ja eestimeelne Tartu on meie kõigi ühine vara. Siinkohal kutsun üles kõiki linnavolinikke eelarvet praegusel kujul tagasi lükkama, kuni see sisaldab arutut eesmärki Tartut “rahvusvahelistada”.”