20.05.2020
Ruuben Kaalep.
EKRE Riigikogu saadik Ruuben Kaalep pidas teisipäevasel välispoliitika arengukava arutelul kõne, milles ta vaatles võimalikke arenguid pandeemia-järgses maailmas.
„Eriolukord, mis kestis üle kahe kuu, sai sel nädalavahetusel läbi. Aga maailm, kuhu me naaseme, ei ole enam see, kust me tulime.
Me ei lähe tagasi sellesse näiliselt turvalisse, globaalsesse supermarketisse, kus rikas Lääne eliit sai oma villade suletud väravate taga tarbida Hiina ja India orjatööliste toodetud vidinaid, piiludes üle müüri, millal jõuab kohale see tõotatud õnnis segarahvuseline multikultuurne paradiis.
Koroonaviirus on sisuliselt kuulutanud globalistliku projekti lõpu algust. Me seisame taas silmitsi imperialistlike suurriikide mängumaaks jaotatud maailmaga, kus väikeriikide ja -rahvaste ellujäämise ainsaks lootuseks on koondumine tugevateks regionaalseteks blokkideks.
Selline on olukord, milles me arutame Eesti välispoliitika arengukava järgmiseks aastakümneks. Aastakümneks, mis võib väga selgelt ja väga otseselt otsustada Euroopa saatuse ja paljude nii väikeste kui suurte rahvaste tuleviku. Ma ei hakka kulutama aega, et juhtida tähelepanu selle dokumendi puudustele, nagu teised mu kolleegid kindlasti juba teevad, kuna tahes-tahtmata jääb lõplik võim selle teksti sõnastuse ja täienduste üle Vabariigi Valitsuse kätte. Küll aga toon välja mõned olulisemad punktid.
Ei ole mingit põhjust karta, et EKRE või praegune valitsus tahab muuta Eesti välispoliitika peamist kurssi. Eesti välispoliitika on alati olnud õigel kursil, niikaua kui on järgitud sedasama üldeesmärki, mille sätestab käesolev arengukava: eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse kindlustatus rahvusvahelistes suhetes.
See on püha eesmärk, millest võrsub kõik, mida Eesti riigi esindajad, saadikud, ametnikud ja diplomaadid lähevad laia maailma püüdlema. Sellepärast on meie liitlased kõik need, kes toetavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist, Eesti vabadust ja iseseisvust. Ja just sellepärast toetame meie rahvusriikluse ja rahvaste enesemääramise õilsaid põhimõtteid kõigile rahvastele. Sest ei saa austada enda rahvust see, kes ei austa teisi, ja ei saa austada teisi rahvusi see, kes ei pea pühaks enda rahvust.
Ja sellepärast on globalistlik projekt, idee ühest ja ainsast ülemaailmsest turust, poliitilisest süsteemist, ideoloogiast ja identiteedist Eesti välispoliitika eesmärkidega leppimatus vastuolus. Võib lausa öelda, et globalism on meie surmavaenlaseks. Ja mitte ainult meie, vaid kõigi rahvusriikide, põliskultuuride, vabadustarmastavate rahvaste ja hõimude vaenlaseks.
Me peame endalt küsima, kas kõik need riigid või rahvusvahelised organisatsioonid, keda me peame enda liitlasteks, esindavad ikka oma rahvaste või hoopis globalistliku projekti huve. Võtame oma läänenaabri Rootsi, kelle koroonaaegne tervishoiupoliitika on mannetu koopia oma katastroofilisest immigratsioonipoliitikast. Mitmete Lääne-Euroopa riikide valitsused lubavad rahuaja tingimustes omaenese põlisrahval jääda vähemusse kõigepealt linnaosades, siis suurlinnades ja lõpuks terves riigis. Kas valitsused, kes ei hooli omaenda rahvuse, keele ja kultuuri säilimisest läbi aegade, saavad hoolida teistest?
Vaatame faktidele otsa. Lääne-Euroopa riigid on käsist ja jalust seotud massiimmigratsiooni tekitatud etniliste ja usuliste konfliktidega. Ameerika Ühendriigid on globaalse hegemooni rolli kaotanud, olles täiesti mõistetavalt kistud vastasseisu Hiina kommunistliku režiimiga, kelle imperialistlikud ambitsioonid on samamoodi tõsiseks ohuks tervele maailmale.
Venemaa on koroonakriisis ja selle järel ettearvamatu, sest ka majanduse kokkuvarisemise tingimustes on kaks valdkonda, mida kärbitakse viimasena: sisejulgeolek, millest sõltub režiimi püsimine, ja sõjavägi, mis säilitab jätkuvalt võime naaberriikides sekkumiseks. Haige karu võib olla sama ohtlik kui terve karu.
Eesti välispoliitika vajab suurt visiooni. Arengukavale on lisatud väliskomisjoni seisukohad. Neist kõige olulisem on, et tuleb pöörata eraldi tähelepanu Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelisele Intermariumi regioonile, kellega Eestil on ühised huvid ja ajalooline taust. See on fundamentaalne punkt Eesti välispoliitika strateegias.
Maailma olukord nõuab meilt, et me ühendaksime kõik juba olemasolevad regionaalsed koostöövormid – Baltimaade koostöö pluss Visegrádi grupp, Kolme Mere Algatus pluss idapartnerlus. Me ei saa piirduda koostööga üksnes Euroopa Liidu sees. Ei tohi unustada ka Ukrainat, kes on palju aastaid vapralt oma iseseisvuse eest võidelnud ja on meile hindamatuks liitlaseks riigikaitse alal.
Samal ajal on oluline tihendada ka poliitilist koostööd bloki sees. Me ei saa jääda pealtvaatajateks Euroopa Komisjoni ideoloogiliselt motiveeritud rünnakutele Ungari ja Poola vastu, sest vastasel juhul on järgmiseks ohvriks Baltimaad.
Maailm on muutunud, kuid samal ajal pöördunud tagasi oma tavaolekusse. Regionaalne koostöö on meie võimalus pääseda taas kord impeeriumide hammasrataste vahele jäämisest. Riigid, kelle eesmärgiks on Euroopa rahvuste, keelte ja kultuuride hoidmine läbi aegade, peavad hoidma kokku.
Meie regioon on Euroopa tulevik – see on kõige elujõulisem, kõige julgemalt tulevikku vaatav osa Euroopast. Ma kutsun kõiki Intermariumi riike üles tugevdama omavahelisi sidemeid nii poliitiliselt kui julgeolekualaselt. Eesti parlamendi väliskomisjon on esimeste seas, kes rõhutab selle koostöö olulisust, ja ma usun, et meile järgnevad peagi ka teised.
Idaeurooplane ei ole enam sõimusõna, see on au ja uhkuse asi.“