01.05.2022
Venemaa piirisild
Kuigi Vene kodakondsetel on keeruline EL-i reisida, pagevad nad võimaluse avanedes ikkagi gängsterriigist Eestisse, kirjutab Vene ajakirjanik Alexey Schischkin Saksa vasak-rohelises ajalehes Die Tageszeitung (TAZ).
Euroopa Liitu pääsemiseks on Venemaa kodanikel vaja põhjust – näiteks tuleb olla jälitatav ajakirjanik –, kirjutab Schischkin enda artiklis, mille TAZ avaldas nii vene kui ka saksa keeles ja mille BNS eesti keelde tõlgituna avaldab.
“Aitäh ausa töö eest,” ütleb piirivalvur, kui ta meid Narva raekoja ees maha paneb. Eesti suuruselt kolmas linn asub Peterburist 150 kilomeetri kaugusel ja Narva jõgi on piiriks kahe riigi vahel. Nõukogude ajal oli Narval ja Jaanilinnal isegi ühine vee- ja elektrivõrk.
Viimasel ajal tulevad ukrainlased ja venelased üle piiri Eestisse. Nende hulgas ajakirjanikud, poliitika- ja kodanikuühiskonna aktivistid ning laiemalt kõik need, kes pole nõus elama agressioonisõda pidavas gängsterriigis [autor kasutab siin mõistet государство-изгой, mis on saksa keelde tõlgitud sõnaga Schurkenstaat – BNS]. Narva jõe ületamine on privileeg. On vaja viisat – vähemalt turisti oma –, mis annaks “põhjuse” lahkuda. See reegel kehtestati pandeemia ajal ja Venemaa jaoks sai sellest mugav viis piire kontrollida. Venemaa kodanikud võivad nimelt riigist lahkuda ainult siis, kui töötavad EL-is, külastavad lähisugulasi või ravivad end välismaal.
Seda viimast skeemi kasutangi ma koos enda tüdruksõbraga. Nagu ka sajad teised venelased, broneerime me endale Narva ravispaahotelli. Arve saame maksta enda Eesti sõprade pangakaardiga, sest meie enda kaardid ei kehti seoses Visa ja Mastercardi süsteemide peatamise tõttu Venemaal.
Otsustame riigist lahkuda pärast seda, kui Ukraina sõjareportaažide tõttu blokeeritakse veebileht Bumaga, mille Peterburi filiaali jaoks ma töötan. Varsti pärast seda tabas sama saatus ka alternatiivset Zerkalot ning mõni päev hiljem kustutati Venemaa sotsiaalvõrgustikes nendegi kontod. Jalutasime oma kohvritega läbi tööstussektoris asuva Narva-2/Parusinka piiripunkti, mida kasutavad üldiselt kohalikud elanikud, kes käivad Eesti ja Venemaa vahel kaupa toomas. Ühel poolel on üks kaup odavam, teisel jälle teine.
Venemaa poolel esitatakse ainult üks küsimus, seda küll mitte minule, vaid mu sõbrannale: “Mis tähtkujust te olete?”
Hiljem saame teada, et nii kontrollitakse piiril, kas inimene reisib tõesti enda passiga. Eesti poolelt ootame tükk aega, kuni politsei Narva-1 piiripunkti kohale jõuab. Selliseid kohti olime ekstra vältinud, sest seal tuleb väljumisjärjekorras väidetavalt kuni viis tundi oodata. Ja ka sellepärast, et Vene poole kontroll on seal rangem.
Eesti toll kontrollis meie pagasit umbes poolteist tundi ja uuris üksikasjalikult meie Eesti plaanide kohta. Viimaseks argumendiks meie EL-i lubamise poolt sai mu kohvri põhjas olev Peterburi ajakirjandusteaduskonna diplom ja Venemaa tsensuuriameti must kast Bumaga veebilehel: “12. märtsil Roskomnadzori poolt blokeeritud”.
Pärast templi löömist passi pakkusid piirivalvurid, et viivad meid kesklinna. Vabatahtlikult politseiautosse istuda? Üsna ebatavaline kogemus pärast meie üleelamisi Venemaal. Aga me istume sisse.
BNS