President Kersti Kaljulaid astus järjekordsesse ämbrisse, kui rääkis intervjuus Saksamaa ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung võõra- ja naistevaenulikust erakonnast Eestis.
Delfi edastab teemasid väga paljuütlevalt: juttu oli Venemaast, NATO-st, USA presidendist Donald Trumpist ja EKRE-st.
Võõraviha tähendab siiski seda, kui ollakse vastu mistahes võõrastele ja seda põhjusel, et nood lihtsalt ei meeldi. Eestis aga on juba Nõukogude ajast 300 000 migranti ja venestunud piirkonnad, mistõttu teatud osa eestlaste vastumeelsusel käimasolevale massirändele on vägagi arusaadavad põhjused. Ja see ei ole mitte võõraviha, vaid mure Eesti demograafilise olukorra pärast.
Hiljuti avaldatud rahvastikuregistri andmed rääkisid kümnest tuhandest ukrainlasest Eestis – kui see arv kedagi ei loksuta, siis on eestlased küll suitsiidne rahvas. EKRE aga pole võõravaenulik erakond, vaid on mures eestluse pärast ja võtab selle kaitseks ette kõikvõimalikke samme – kuid presidendi jaoks on see võõraviha.
Sama võib öelda ka väidetava naistevaenulikkuse kohta – kui üks erakond ei röögi kaasa marufeministliku meestega vastanduva hullusega, siis pole ta sugugi mitte naistevaenulik, vaid soovib säilitada traditsioonilisi soosuhteid. Kaljulaid unustab, et suurem osa eestlannadest ei taha sugugi olla võrdsusest karjuvad pöetudpead, vaid soovivad õnnelikku suhet mõne toreda mehega.
Kui president kuskil suu lahti teeb, nii tuleb sealt kohe ühiskonda lõhestavaid avaldusi. Võib-olla prooviks riigipea kunagi näha ühiskonda mitte barrikaadidel globalismiloosungeid karjuvana, vaid ka eestluse pärast muret tundvana?