10.02.2022
Uusmarksistlikke pisarapoetajaid, kes annaksid võõrastele ära oma maa ja iseendagi, on igas ühiskonnas.
Neljapäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamine” arutelu, kus esines ka siseminister Kristian Jaani. Küsimuste käigus päris EKRE saadik Anti Poolamets aru inimõiguslaste tegevuse kohta, kes on mitmetes Euroopa riikides ja Vahemerel olnud inimkaubanduse kaasosalised.
“Kõik me näeme, kuidas rullub lahti mastaapne inimsmugeldamine Poola-Leedu-Läti piiril. Ootame, millal see siia veereb, see protsess ei ole ju lõppenud. Aga samal ajal on nendeks smugeldajateks mõned inimõiguslasteks maskeerunud grupid. Ma ei kahtle, et on tõsiseid inimõiguslasi ka, kes tegelikult aga teevad inimsmugeldajatele katust ja käivad kättpidi neidsamu majanduspõgenikke üle piiri sikutamas jne. Neid näiteid on palju. Mida nüüd sellistel juhtudel teha? Kas neid saaks kuidagi korrale kutsuda juba varem, et nad ei muutuks kas pahaaimamatult naiivsusest või lausa teadlikult inimsmugeldajate käepikenduseks? Riik annab nendele inimõiguslastele ju küll ja küll raha, ja lõpuks töötavad nad riigi vastu ning aitavad riigipiiril aeda maha kiskuda,” rääkis Anti Poolamets.
Siseminister Kristian Jaani vastas: “Erinevad organiseeritud kuritegevuse grupeeringud tõepoolest kasutavad ära ka neid inimesi, kes on illegaalselt või ka legaalselt sisenenud riiki ja ja tõepoolest, raha eest aitavad neid ka edasi toimetada. Ja selliseid näiteid on tõepoolest olnud ka meil siin väga lähedal, kui me räägime sellest, kuidas illegaalselt inimesed sisenesid kas Leetu või Lätti või Poola. Ma ei ole isiklikult näinud, et selliste inimsmugeldajate katus oleks kuidagi olnud mõni inimõiguslaste organisatsioon, et üldiselt ikkagi inimõiguste organisatsioonid täidavad väga õiget ja head rolli. Ja ei ole näinud küll, et sellise katuse all keegi oleks midagi ebaseaduslikku teinud, küll aga erinevad organiseeritud kuritegevuse grupid on seda olukorda ära kasutanud ja selle pealt ka raha teeninud.”
Siseministri vastus on poliitkorrektselt libe ja sisutu. Poola näitel on teada, kuidas inimõiguslased avaldavad survet valitsusele ja piirivalvestruktuuridele, et neid lubataks otse piirile migrante aitama ja ühtlasi nõutakse hübriidsõja käigus Valgevenest tulijate riiki laskmist. Poola kehtestas piirile lausa keelutsooni, muidu oleks inimõiguslased migrandid Minski ja Lukašenka rõõmuks kohe üle toimetanud ja meedia teinud protsessist pisaraidkiskuvaid lugusid.
ERR-i loos “Inimõiguslane ERR-ile: Poola kohtleb põgenikke ebainimlikult” tunnistavad inimõiguslased ise, et nende eesmärgiks on pagulased riiki sisse saada. “Pole mingit vajadust hoida inimesi metsas ja saata neid tagasi Valgevenesse, mis ei ole turvaline riik, me kõik teame seda. See ei ole turvaline riik valgevenelastele ega välismaalastele. Selleks on olemas protseduurid ja infrastruktuur. On olemas põgenikekeskused, on olemas varjupaiga taotlemise protseduur, on olemas väljasaatmise protseduur, mida saab teha võimalikult turvaliselt. Kellegi võtmine põgenikekeskusesse ei tähenda loa andmist tema püsivaks siinviibimiseks. Aga kõigil on õigus varjupaika taotleda ja neid tuleb menetleda, nagu kord ette näeb,” rääkis Marianna Wartecka.
Hiljem lisab ta: “Ma arvan, et me saaksime tuhandetega hakkama küll. Poola on suur riik. Me saaksime hakkama tuhandete põgenike ja ka sadade tuhandetega.” Teine ERR-i lugu möödunud aasta oktoobrist räägib enda eest: “Poola aktivistid nõudsid piiri lähistel migrantide aitamist”.
Just selliseid inimesi Anti Poolamets silmas peabki, rääkides “et nad ei muutuks kas pahaaimamatult naiivsusest või lausa teadlikult inimsmugeldajate käepikenduseks?” Poola inimõiguslased ongi otseselt hübriidsõja käepikendus, sest kui neile järele anda ja migrandid riiki lubada, siis on diktaator Lukašenka võitnud ja ta ujutab kättemaksuks Valgevene opositsiooni toetamise eest Euroopa Liidu iraaklastega ja afgaanidega üle.
Vahemerel on asjad veelgi hullemad, seal teevad Lääne vabaühendused inimkaubitsejatega lausa koostööd – viimased võtavad päästelaevadega ühendust ja teatavad, kuhu nad paadid suunasid või maha jätsid. Rannikuriikidel on vabaühenduste vastu tohutult kaebusi, alates transponderite väljalülitamisest päästelaevadel, et nood saaksid ka riikide territoriaalvetes tegutseda, kuni vale lipu all sõitmise ja jäätmete valesse kohta ladustamiseni.
Migrantidega hädas olevate riikide piiridel ongi suureks probleemiks see, et nn vabaühendused, pagulasabiorganisatsioonid ja inimõiguslased üritavad iga hinna eest migrante üle piiri saada ega hooli ei riikide seadusandlusest, põhjustest, miks need inimesed piiril on (Valgenes hübriidsõda) ega ka seadusrikkumistest, mis sellega kaasnevad (koostöö inimkabandusega). Just nende arengute pärast tundis muret Anti Poolamets, sest ka Eestis on olemas sel teemal aktiivselt sõna võtnud inimõiguslased ja pagulasabid, siseminister Kristian Jaani aga hoidus seisukohavõtust.