Siseminister Katri Raiki nägemus piirivalvest on kabinetiametniku ja sotsi kõverpilt reaalsusest

Kui minister annab pressikonverentsi erakonna kontoris, on tema kompetentsus, erapooletus ja tõsiseltvõetavus ühe hoobiga maha mängitud.

Siseminister Katri Raiki jutt sõjaväestatud politsei mõttetusest on elukauge kabinetiametniku mõttetu heietus, mis on kantud poliitpropagandast.

Ministrina võinuks Raik alustada sellest, et jätta oma jutust välja vihjed populismile – asjalik analüüs kõlanuks paremini. Seda enam, et EKRE seisukohtade taga on kaks kõrget piirivalveohvitseri – Riho Breivel ja Uno Kaskpeit. Nende seisukohti maksab igal juhul rohkem uskuda kui ühe kabinetiametniku arvamust.

Edasi muretseb sots Raik selle üle, millise mulje jätavad koalitsiooniläbirääkimised ja “piirikaitsevõimekuse farss” liitlastele. Proua minister, asi ei ole liitlastes ega neile mulje jätmises, mis on teiesuguste jaoks justkui kõige alus, vaid meie oma turvalisuses, mis peaks olema esikohal!

Raik väidab, et piiriületus ei olevat massiline ja tähtis olevat “seiretehnoloogia soetamine, küberturvalisuse arendamine ning liitlastega sünkroniseeritud tegutsemine.” Esiteks – eelmisel aastal Venemaal toimunud jalgpalli MM oma jalgpalliviisade ja aafriklaste Läände pürgimisega näitas, et surve piirile võib tekkida üleöö, nagu ka mõne aasta tagused migrandikriisid Norra ja Soome piiril Venemaaga. Teiseks – kõik piiririkkujad tabati juba Eesti territooriumi sügavuses ja kohalike inimeste teadete peale. Ehk siis reaalne piirivalve jäi meeste puudumisel jänni.

“Need ajad, kui relvastatud mehed reaalselt piiril seisavad, on möödas. Miks ei võiks siis seiretöö ära teha hoopis tehnoloogia?” Ministriproua võiks aru saada, et tehnoloogia võib küll fikseerida kümme üle piiri tulnud vietnamlast, aga kui neid on vaja kinni võtta, siis arvuti ja kaamera seda ei tee. Politsei ülesanne pole piiririkkujaid maastikul püüda ja see olekski mehitatud sõjaväelise piirivalve ülesanne.

“Ka rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse ja narkootikumide vastu võitlemiseks ei ole vaja püssitoru, vaid muu hulgas rahvusvahelist koostööd, mida ei tohi tormakate võimuläbirääkimistega ära rikkuda,” väidab Raik. Ametnikuhingeke ei tea ilmselt sedagi, et näiteks USA-Mehhiko piiril, mida ta ise kõvasti sarjab, liiguvadki need asjad otseselt piiri all tunnelis, ja seal ei aita koostöökonverents New Yorgis, vaid otseselt püssiga rahvuskaartlane tunneli väljapääsu juures.

Katri Raik ei jaga absoluutselt midagi rahvusvahelisest poliitikast ega Venemaa agressiivsetest ambitsioonidest. “Pole mõttekas luua sõjaväge piiri valvamiseks, eriti olukorras, kus otsene sõjaline oht puudub,” väidab minister. Kui Eestis on ministriteks nii sinisilmsed inimesed, kes ei näe Pihkva “dessantnike” suuri õppusi kohe piiri taga, siis kordub 1939.-1940. aasta sündmused kohe kindlasti. Eraldi sobiks siia ka reedene BNS-i uudis: “Uus Vene õhutõrjesüsteemi S-400 kompleksidega raketipolk asub reedel lahinguvalvesse Kaliningradi oblastis.”

“Oleme tänu oma liitlastele kaitstud paremini kui kunagi varem. Eesti piirivalvur pole kunagi olnud nii hästi varustatud kui praegu.” – sobib sama hästi üldisesse sõnavahtu nagu president Kaljulaidi väide, et Eestis ei olevat kunagi nii hästi elatud kui praegu.

Kogu Raiki kommentaar on kantud kõigepealt sotsi vihast, et läbirääkimistele neid ei kutsutud; siis ametniku mugavusest, kes piiril käib vaid “pakazuhha” korras, ja lõpuks ebakompetentse ministri reaalsustaju puudumisest. Ja ärgem unustagem, et Katri Raik alustas oma tööd siseministrina osavõtuga ühe poliitilise jõu provokatsioonist teise vastu.

Allikas: Postimees

Kommentaarid