Soome ja Eesti tähistasid saja aasta möödumist Eesti abistamise algusest Vabadussõjas

Eesti,
©UU
Mälestushetk.

Helsingi Akadeemiliste Põlissoomlaste (HAPSU) seltsi esimehe Nico Anton Saramo kutsel osales EKRE Soome osakond neljapäeval, 20.12.2018 mälestusüritusel, kus mälestati 100 aasta möödumist „Eesti Abistamise Peatoimkonna“ loomisest ja Eesti Vabadussõjas võidelnud Soome vabatahtlikke.

Mälestusüritusel rääkis Nico Anton Saramo 100 aastat tagasi toimunud sündmusest nii Soome kui ka Eesti kontekstis, tuues kuulajateni selle taustsüsteemi, milles oli Soome, kui otsustati aidata oma vennasrahvast eestlasi võitluses punaste ja bolševismiga, ja seda nii laiaulatuslikul määral.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

20. detsembril 1918 asutati Soome parlamendi (Eduskunta) erakondade esindajatest ja ühiskonnategelastest moodustatud vabatahtlike organisatsioon “Eesti Abistamise Peatoimkond” (soome k „Viron Avustamisen Päätoimikunta“), mis tegeles aktiivselt Eesti abistamisega Vabadussõja perioodil 1918-1919.

Organisatsioon suutis värvata lahingtegevusteks ligi 3700 vabatahtlikku. Koos „Eesti Abistamise Peatoimkonna“ ja värbamispunktide personaliga osales aktiivses missioonis ligi 4000 inimest. Teadaolevalt oli ennast reservina märkinud ligikaudu 10 000 soomlast, kes pidid tulema Eestile appi, kui sündmused peaksid Eestis oluliselt halvemaks muutuma.

Soome vabatahtlikest moodustati kaks väeüksust, rootslasest Martin Ekströmi juhitav Soome Vabatahtlike Pataljon (soome keeles Suomalainen Vapaajoukko) ja eestlasest Hans Kalmi Põhja Poegade rügement (soome Pohjan Pojat). Riigi juhtkond nõudis väeüksustele ka ühist väepealikku, kelleks sai kindralleitnant Martin Wetzer. Martin Ekströmi juhitav Soome Vabatahtlike Pataljon sõdis Viru rindel (Põhja-, Kesk- ja Ida-Eesti) ja Hans Kalmi Põhja Poegade rügement lõunarindel.

Mälestusüritusel esindasid EKRE Soome osakonda Merliin Grauberg, Renee Riisenberg ja Valver Kõrgemäe. Tervitus- ja tänukõne pidas Merliin Grauberg. Samuti asetasime vabatahtlike ausamba jalamile (Vanha kirkopuisto, Helsingi) pärjad ja austasime hukkunud vabatahtlike soomlasi leinaseisakuga.

Oleme südamest tänulikud oma vennasrahvale soomlastele, kes rasketel ja keerulistel aegadel on panustanud Eesti rahva ja riigi heaks üle igasuguse mõistliku ootuse ning on võidelnud meie vabaduse ja iseseisvuse eest ennastohverdava kangelaslikkusega.

Osaledes mälestusüritusel, mõistsime, et meie vennasrahva seas on alles sedasama isamaalist vaimsust ja mõtlemist ning sellest lähtuvaid väärtuspõhimõtteid, mis oli nende eelkäijatel, seetõttu võime olla kindlad, et kui kunagi vajaksime veelkord soomlaste abi, me saaksime seda kindlasti.

Kokkuvõte. Eesti ja Soome on aina olnud suurriikide huvide ja konfliktide vahel. Häid võimalusi sellistel aegadel ei ole olnud palju, kuid kui vennasrahvana oleme koos ühendanud oma jõu, usu ja palved, on sündinud palju head. Olgu see hoiatuseks kõigile Eesti ja Soome riikliku suveräänsust õõnestavatele ja ründavatele sise- ja välisvaenlastele. Pikka ja õnnistatud iga Eesti ja Soome rahvale!

Valver Kõrgemäe. EKRE Soome osakond

Ajalugu.
Eesti Vabadussõja alguseks kõigest aasta vana iseseisev Soome Parlament (Eduskunta) ei soovinud riiklikult Eestit sõjaväeliselt abistada, kuid anti luba värvata lepingu alusel vabatahtlikke koos varustuse ja relvadega.

Soome lehtedes hakkasid ilmuma juba detsembri algul pastor Kajanderi, toimetaja Yrjö Koskelaineni ja keeleteadlase Lauri Kettuneni ja teiste üleskutsed Eesti abistamiseks, mille tulemusena algatati üleriiklik rahakorjandus ja Soome naised alustasid sanitaarabi organiseerimist.

Senaator Oskari Wilho Louhivuori 15. detsembri 1918 “Uusi Suomettar”;-i ajalehes avaldatud artikli järelkajana asutati 20. detsembril 1918 Soome parlamendi (Eduskunta) erakondade esindajatest ja ühiskonnategelastest moodustatud vabatahtlike organisatsioon “Eesti Abistamise Peatoimkond” (soome k „Viron Avustamisen Päätoimikunta“), mis tegeles aktiivselt Eesti abistamisega Vabadussõja perioodil 1918-1919.

Peatoimkonna kantselei asus endise keiserliku palee ehk praeguse Presidendilossi ruumides (Helsingi keskuses, Kauppatori servas).

Suur osa Eestist oli juba punastest bolševistide käes ning oli vaid aja küsimus, kui Tallinn vallutatakse. Punased olid umbes 40-50 km kaugusel Tallinnast. Puudulikust mobilisatsioonist, kurnatusest, paljude võitlejate puudulikust sõjalisest väljaõppest, kehvast sõjavarustusest ja pidevatest taganemistest oli eestlaste võitlusmoraal ja –tahe madal.

Seetõttu oli Soome vabatahtlike tulek Eesti Vabadussõja kontekstis ülioluline sündmus. See oli sündmus meie riigi ja rahva ajaloos, mis aitas märkimisväärselt kaasa iseseisva Eesti riigi tekkimisele. Soome vabatahtlike tulek oli nagu sõõm värsket vett ja tuult kõrbesse eksinud rändurile, kelle vee tagavara oli lõpukorral ja huuled kuivusest lõhki ning saatus liivale kirjutatud, kuid mis tänu Jumalale ja vennasrahva julgele, kiirele ning ennastohverdavale tegutsemisele siiski ei teostunud.

Soome vabatahtlike tulek innustas eestlasi ja tõstis oluliselt eestlaste võitlusmoraali ja -tahet. Tänu vabatahtlike soomlaste abile, suudeti näiteks Viru rindel punaste pealetung enne Tallinnat panna seisma ja minna vastupealetungile. Samm-sammult tuli „õnn“ Eesti poolele tagasi ja eestlaste ning soomlaste visa võitluse tulemusena hakkasid tulema ka Viru rindel esimesed strateegilised võidud. Vabastati Rakvere, Jõhvi, tehti edukas Utria dessant ja vabastati Narva.

Utria dessant ja Narva vallutamine oli vabatahtlike soomlaste üks olulisimaid võite Eesti Vabadussõjas. Narva vallutati tagasi 18. jaanuaril 1919. Tagasivallutamisel langes soomlaste kätte vangi ka punased ja tänaste vasakliberaalide ja sotside ideoloogia eelkäijad Lev Trotski ja Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt. Narva anti päev hiljem üle saabunud Eesti väeüksustele. Samasugune võitudelaine tabas ka Eesti teisi rindeid.

Soome vabatahtlikest koosnev organisatsioon „Eesti Abistamise Peatoimkond“ lõpetas aktiivse ja organiseeritud tegevuse 1919. aasta suvel.

Viited: https://www.ps-nuoret.fi/hapsu/, Wikipedia

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused