24.02.2019
Sellelt kolmikult võib oodata mistahes üle mõistuse muudatusi.
Uued Uudised avaldavad katkendeid Riigikogu liikme Henn Põlluaasa järgmisel nädalal müügile saabuvast raamatust „Sotsid, Interrinde teine tulemine“. Alljärgnev on katkend peatükist „Sooneutraalsusest soovahetamiseni”.
2015. aastal allkirjastasid sotsiaalkaitseminister, IRLi esimees Margus Tsahkna (täna Eesti 200 liige) ja sotside liider, tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski üliradikaalse ja terve mõistuse suhtes indiferentse perekonnaseisutoimingute seaduse ning sellega seondavalt rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk teisisõnu soovahetamise uue korra väljatöötamiskavatsuse.
Tegemist on jõulise sammuga Istanbuli konventsiooni jõustamise ja nn „kahetaolisuse“ normi kaotamise teel. Nende idee kohaselt poleks soovahetusel enam sõnaõigust ei tervise-, psüühika- ega muudel ekspertidel. „On oluline tunnustada isiku sugu lähtuvalt tema enda tunnetusest,“ kirjutasid Ossinovski ja Tsahkna ühisdokumendis, „kolmanda osapoole sekkumine kellegi personaalsesse otsusesse peaks olema välistatud.“ Seega pole vaja ei psühhiaatrilisi teste, soovahetuse operatsiooni ega hormoonravi. Piisab sellest, et „täisealine ning teovõimeline isik“ esitab politseisse avalduse oma soo või isikukoodi muutmiseks. Kõik mehed saavad õiguse nõuda enda tunnistamist naiseks ja vastupidi. Poole aasta pärast teeb politsei registritesse kande ja väljastab inimesele dokumendid uue soo kohta, kusjuures soovahetuste arvu ei piirata. Igaüks võib muuta oma sugu kaks korda aastas niikaua kui soovib.
Ministrite väitel ei kahjustaks säärane konveiermeetodil „soovahetamise“ võimalus Eesti julgeolekut, küll aga tugevdaks demokraatiat, majandusvabadusi ja Eesti rahvusvahelist mainet. Need väited ei vasta tõele: esiteks võimaldab „soovahetus“ hiilida kõrvale kaitseväekohustusest – seega on tegemist selge julgeoleku ja kaitsevõime riivega, teiseks avab see tagaukse homoabieludele – abiellumiseks piisab vaid ühe samasoolise paari liikme „soovahetusest“ ja mitte keegi ei saa keelduda uut „perekonda“ registreerimast. Seaduse kuritarvitamise võimalusi oleks veelgi – näiteks võimaldaks meestel ennast naiseks kuulutades ehk varem pensionilegi minna.
Surmahoobi saab naiste sport, sest võistlusi hakkavad võitma habemega „naised“, kellel igaühel on püksis üks paras sotsiaalne konstruktsioon. Näiteks Anaheimis 2017 toimunud tõstmise MM-il võitiski naiste üliraskekaalus (+90 kg) hõbemedali Uus-Meremaa sportlane Laurel Hubbard, kes oli veel neli aastat tagasi mees ja kandis nime Gavin.
Soovahetuse teema kerkisis üles ka TTV saates Ärapanija, kui publiku hulgast küsiti Barbi Pilvrelt hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. On tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ta kinnitas, et kui on tegu andekate sportlastega, siis peakski neil olema õigus võistelda ning on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.
Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed peksavad brutaalselt naisi rusikate ja jalgadega näkku, kõhtu ja mujale, loobivad neid vastu põrandat ning väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. „Põhjust, miks otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole raske aimata,“ tõdes Varro Vooglaid, „sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste saamiseks.
Sotside arusaamade järgi kvalifitseerub normaalseks isegi sündmus, millest kirjutas hiljuti Turun Sanomat. Nimelt tõi Soomes esimest korda lapse ilmale sünnitaja, kes oli ise sündides naine, kuid laskis end kahekümneaastasena meheks lõigata ja vahetas sugu ka ametlikult. Ühe tuttava sõnul ei olnud tegemist tõelise sooviga last saada, vaid ideoloogilis-poliitiliste põhjustega. Eesti, ega ühegi teise riigi „rahvusvahelist mainet“ ja „majandusvabadusi“ ei tugevda sellised nähtused ja mitte ühegi normaalse inimese silmis ei ole sellised ideoloogilis-poliitilised põhjused aksepteeritavad. Ammugi ei tugevda inimõigusi, olukord, kus sünnitajaks oli isa, kes oli kunagi naine, aga otsustas nüüd juba mehena ja homosuhtes olles ikkagi naise funktsioone täita. Sellisel asjal puudub inimõigustega vähimgi seos, küll aga näitab veelkordselt kogu sooneutraalusideoloogia meelevaldsust ja absurdsust. Selline ideoloogia on haige.
Sotside „piinatud vähemusse“ kuuluva äärmusfeministliku geiaktivisti Raili Uibo arust olevat tegelik bioloogiline sugu konstruktsioon ja sel polevat mingit pistmist bioloogilise reaalsusega. See on vaid poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säitlitamiseks. Edasi läheb teooria veelgi jaburamaks: „Lapsed ei sünni poiste ega tüdrukutena, vaid neile määratakse sünnihetkel, või tegelikult palju varemgi, sugu, mis vastab ühiskonna struktuurile“. Sooneutraalsus ei mõista sugu mitte kahe üksteisele vastanduva konkreetse positsioonina, vaid spektrina, mis katkematu joonena erisusi katab.
Seega olevat erinevaid soolisi võimalusi tegelikult lõpmatu arv. “Neutraalsus” sõnas sooneutraalses viitab mitte soo kui kategooria, vaid heteronormatiivsete sooarusaamade neutraliseerimisele. Temasuguste poliitiline eesmärk polevat sooneutraalsuse ühetaolisus, vaid külluslik mitmekesisus läbi “kahetaolisuse” normi kaotamise, väidab Uibo. Ehk teisisõnu mees- ja naissoo kui sellise, mis olevat juba a´priori diskrimineeriv, likvideerimine ja asendamine lõpmatu sugudespektriga. Arusaam, et hoopis säärane reaalsusest irduv fiktsioon kujutab endast sotsiaalset ja ka repressiivset konstruktsiooni, muidugi välistatakse, sest: „iga muutus kohtab esialgu tagurlikku vastupanu“.
1996. aastal tekitas furoori füüsikaprofessor Alan Sokali poolt akadeemilises sotsiaalteaduste ajakirjas Social Textiś avaldatud libaartikkel, milles ta kasutas postmodernsetes uurimustes kasutatavat sõnavara ja allikaid ning tõestas, et gravitatsioon on vaid sotsiaalne konstruktsioon ja inimeste enda poolt välja mõeldud nähtus. Leidus terve hulk inimesi, kes võtsid seda jama tõsiselt ja ajakirigi ei saanud enne avaldamist aru, et tegemist on teadlikult publitseeritud jamaga. Sooneutraalsuse puhul on tegemist samasuguse ebateaduse ja illusoorse nähtusega.
2017. aastal alustasid teadlased Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian uurimisprojektiga, mille käigus saadeti feministlikele uuringutele keskendunud teaduslikele väljaannetele terve rida väljamõeldud, absurdseid ja räigeid „teaduslikke uurimusi“ tutvustavaid artikleid. Just need lehed on aastaid levitanud teatud ideoloogiat ja märksõnu nagu näiteks: mürgine maskuliinsus, valgete ülevõim, mikroagressioon, meeste võimupositsioon ja seksuaalne vägivald naiste suhtes, queer teooriad jne, Näiteks Gender, Place and Culture avaldas artikli, mille järgi koerte teineteise tagumiku nuuskimine on nende „vägistamiskultuuri“ väljendusvorm ja et ka meestelt on võimalik, nagu koerteltki, juurida dresseerimise teel välja kalduvus seksuaalsele vägivallale.
Ühes artiklis väideti, et mehed, kes mõtlevad masturbeerides naistele, sooritavad sellega seksuaalse vägivallaakti naiste vastu. Hypatias avaldatud artiklis väideti, et igasugune, satiirilinegi, kriitika feministlike uuringute suhtes on automaatselt väär ja ahistav. Ajakiri leidis, et selline seisukoht on suurepärane täiendus feministlikule filosoofiale. Artiklis, mille avaldas ajakiri Sex & Culture, mõisteti hukka heteromeeste vastumeelsus harrastada anaalset masturbeerimist ja soovitati dildo viimist tagumikku kui vahendit seista „homohüsteeria“, „transhüsteeria“ ja „transfoobia“ vastu. Jne.
Artiklid kirjutati tüüpilise feministliku uurimusena mõjuvas stiilis, need sisaldasid täiesti pööraseid väiteid, absurdseid järeldusi ja inimväärikust alandavaid soovitusi. Kõike seda esitati moodsaid väljendeid ja sooneutraalsustermineid kasutades ning täiendati vähegi sobivate suvaliste viidetega. Nad kirjutasid ümber isegi peatüki Hitleri Main Kampfist, vahetades vaid natside terminid feministlikes uurimustes kasutatud terminitega. Kokku saadeti kakskümmend ebateaduslikku artiklit erinevatele ajakirjadele, millest kolmandik avaldati kohe.
Mitmed artiklid, näiteks selline, kus soovitati valged meesõpilased panna tunnis aheldatult põrandale istuma, saadeti tagasi, kuid mitte hullumeelse sisu põrast, vaid stiililiste paranduste tegemise jaoks. See näitab ilmekalt, nn soouuringute olematut tõsiseltvõetavust ja kuidas teatud äärmuslikud vähemused püüavad meeleheitlikult oma tegevusele ja eksistentsile „teaduslikku“ kinnitust saada, ükskõik, kui jabur see ka on. Kõnealuse katse läbi viinud uurijad ütlesid, et „Loodetavasti annab see eksperiment inimestele – eriti neile, kes usuvad liberalismi, arengusse, avatud informatsioonihankimisse ja sotsiaalsesse õiglusesse – selge põhjuse näha akadeemiliste ja aktiivsete vasakpoolsete identiteedipoliitika jaburlust ja öelda: ei, mina ei lähe selle hullusega kaasa, need inimesed ei esinda mind.“
Sotsid on aga selle hullusega täiesti kriitikavabalt kaasa läinud. Jevgeni Ossonovski teatas Riigikogus, vastates EKRE arupärimisele, mis puudutas eelpoolmainitud tema ja Tsahkna soovahetuseelnõud, et inimese sugu ei ole seotud suguorganitega vaid on hoopis sotsiaalne konstruktsioon. Põhjus, miks eestlased ei mõistvat asja sisu, peituvat eesti keele piiratuses (sic!). See ei eristata nimelt bioloogilist ja sotsiaalset sugu, mida inglise keeles eristatakse kahe sõnaga: gender ja sex. „Sellest on võib-olla tekkinud teie peas segadus, mis puudutab inimeste sünnipärast sugu. Nimelt, sugu ei ole otseselt seotud bioloogiliste suguorganitega, vaid sellel on kaks aspekti: üks on bioloogiline ja teine on sotsiaalne, mis on suuremal määral sotsiaalselt konstrueeritud kultuuriliste ja muude ajalooliste asjaoludega. On terve eraldi uurimisharu, terved teaduskonnad, õppeosakonnad paljudes Euroopa ülikoolides, mille pealkiri on gender studies, mis on just nimelt seotud sotsiaalse soo konstrueerimisega“, teatas minister.
Küsimusele „Kui palju on mehi, kes tahaksid Eestis olla naine ja kui palju on naisi, kes tahaks olla mees? Kui suur see rühm on, mille pärast on alustatud seda väljatöötamiskavatsust soovahetuse puhul?“ ei osanud Ossinovski vastata: „Nüüd, kui te küsite, kui palju on Eestis potentsiaalselt transsoolisi inimesi või inimesi, kes on n-ö enesemääratlemise mõttes transsoolised, aga juriidiliselt teise soo esindajad, siis me seda ei tea. Ma võin öelda teile ainult konkreetset statistikat, kui paljud inimesed on taotlenud soovahetust, mis Eestis käib praegu läbi meditsiinilise protseduuri ehk soovahetuse operatsiooni ja hormoonravi. Neid isikuid on olnud viimase kuue aasta jooksul kolmkümmend kuus.“
See tähendab kuus inimest aastas! Vastus näitab, et mitte kõige vähematki nõudlust kõnealuse seaduse väljatöötamiseks ega vastuvõtmiseks tegelikult ei ole. Sisuliselt puudub isegi sihtgrupp. Eirates reaalsust väidavad sotsid, et sugu olevat vaid „sotsiaalne konstruktsioon“, kusjuures ignoreeritakse fakti, et just erinevad marginaalsed ja viljatud seksuaalvähemused kujutavad endast ei midagi muud, kui hedonismil ja psüühilisel tasakaalustamatusel põhinevaid sotsiaalseid konstruktsioone. Seda enam, et sõnad gender ja sex tähendavad mõlemad sugu ja väide eesti keele piiratusest väljendab vaid Ossinovski shovinistlikku suhtumist ja pahatahtlikkust meie rahvuse ja keele vastu. Asjaolu, et neile sõnadele püütakse teist tähendust anda, ei muuda nende algset sisu.
Lõhestades ühiskonda ja suurendades vastandumist, mõjuks soovahetusseadus, nagu „homoseaduski“ hoopiski löögina allapoole vööd demokraatlikule ühiskonnale ja selle sidususele. Inimesed kogevad seda, mida vasakliberaalne valitsus neile peale sunnib, riigi sunnina ja see vähendab inimeste lojaalsust, inimeste armastust omaenda riigi vastu, kui riik käitub sellise perversse teerullina. Kindlasti ei suurenda sidusust Ossinovski arrogantne väide, mille järgi inimestel, kes ei jaga sotside seisukohta bioloogilise sooerinevuste mitteeksisteerimise kohta, valitseb „peas segadus“.
Tõeline segadus valitseb hoopis nende peas, kes selliseid väiteid esitavad. Just nn sooneutraalsus on libateooria ja kunstlikult konstrueeritud fiktsioon. Kui keegi ei tea, mis sugu ta on, meenutagu, mida räägiti koolis kromosoomidest, astugu peegli ette, vaadaku ennast, katsugu või käega, küsigu emalt, kuidas lapsed ilmale tulevad, kas teda sünnitas ema või tegi seda hoopis isa või jumal teab kes. Soovitasingi seda Ossinovskile. Huvitav, kas Ossinovski ja tema mõttekaaslased üldse käisid koolis, kui seal inimese anatoomiat ja füsioloogiat õpetati?
Siinkohal tasuks Ossinovskil ja kõigil teistel selles kõikehaaravas segaduses olijatel, kes väidavad, et sugu on vaid sotsiaalne konstruktsioon, tutvuda eneseharimise huvides Ray Blanchardi 1989. aastal koostatud soo määramise üheksa astmega: a) kromosoomid (XX naistel, XY meestel), b) gonaadid ehk sugurakke tootvad organid (meestel munandid, naistel munasarjad), c) hormoonid (naistel rohkem östrogeeni, meestel rohkem testosterooni), d) suguorganid (meestel peenis, naistel tupp ja emakas), e) teisesed sugutunnused (meestel näokarvad, naistel rinnad jne), f) ajustruktuur, g) sooidentiteet (soov olla mehelik või naiselik), h) sooroll (mida tähendab olla mees või naine konkreetses ühiskonnas) ja i) erootilised eelistused. Midagi keerulist siin ei ole.