22.10.2020
Karta on, et uus valitsus, sealhulgas majandus- ja taristuminister, näitavad Eestile just seda žesti.
Sotside juht Indrek Saar on viimase nädala jooksul teinud kaks avaldust, mis on segu vihakõnest, piiritust ülbusest ja eneseimetlusest.
Teisipäeval peaminister Jüri Ratast umbusaldamisega ähvardades nimetas Saar valitsuskoalitsiooni “kurjuseks”, nüüd aga koalitsiooni äraleppimist “moraalilagedaks ja väärituks sobinguks ning ühiskonna jõhkra lõhestamiseks.” Kus võtab üks marksist endale õiguse nii silte kleepida?
Saar võiks vaadata oma noorsotside geimiitingu ülekandeid, kus üks tema lesbisotsidest tõstab vähimagi kõhkluseta käe noormehe vastu, kelle teistmoodi sõnumit on ta enne vikerkaarelipuga varjata püüdnud. Üks staažikatest sotsidest sattus politsei huviorbiiti seksi ostmisega alaealiselt poisilt. Sotside seast on pärit ka “ärmatanud” korruptant Toomas Hendrik Ilvese näol. Mõne aja eest ähvardas üks sots Jaak Madisoni ära tappa.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei erine mitte millegagi ükspuha millisest teisest Eesti erakonnast (välja arvatud EKRE, kelle konservatiivne maailmavaade on asunud murendama 15 aasta jooksul juurutatud liberaal-vasakpoolset mentaliteeti riigi tasemel), kõige vähem paistavad sotsid silma mingi erilise eetilisusega.
Isegi sotside praegused kaaslased opositsioonipingil ei hinda neid kõrgelt. ERR kirjutas alles: “Rõivas nentis, et teatud kibestumus on tal siiani Jevgeni Ossinovski (SDE) ja Margus Tsahkna (Isamaa) vastu, kes tema peaministriks olemise ajal sõlmisid selja taga kokkuleppe Keskerakonnaga, et Reformierakonda võimult kukutada.”
Rünnates praegust valitsust unustab Saar, et üks nende endi osalusega valitsus koosnes euroliberaalidest (RE), eurokonservatiividest (IRL) ja vasakpoolsetest, mis oli üsnagi seinast-seina valitsus, ja jooksis sotside ärgitusel kokku. Praegune valitsus koosneb samuti väga erinevatest jõududest, sealhulgas liberaalsele poliitilisele süsteemile väljakutse heitnud rahvuskonservatiividest, aga nemad suutsid ühise keele leida.
Koalitsiooni leppimine ei ole sugugi “moraalilage ja vääritu sobing”, vaid hoopis täiesti erinevate poliitiliste jõudude hämmastav poliitiline kompromissivalmidus, tahe leida ühisosa ja jätkata oma valijate tahte täitmist.
Muidugi väidab Saar selle peale, et koalitsioon klammerdub võimu külge. Ja mis siis? Ühtegi erakonda ei looda selleks, et opositsioonipingil istuda, valijate tahet saab ainult valitsuses ellu viia. Iga praeguse koalitsiooni liige on oma valijatele antud lubadusi mingil moel täitnud – EKRE täidab valitsust säilitades lubaduse kindlustada mehe ja naise abielu ülimuslikkus, ja seda referendumi kaudu. Opositsiooni agendat aga ei pea mitte ükski valitsus ellu viima.
Uued Uudised ei väida, et sotsid on saatanast – ei, nad esindavad ühte maailmavaadet, mis rahvuskonservatiividele küll ei meeldi, aga kuni nad tegutsevad demokraatia raames, on kõik korras. Sotsid seevastu aga demoniseerivad üht poliitilist jõudu ainuüksi seetõttu, et nood seisavad traditsioonilise perekonna ja rahvusriigi eest ega jookse kaasa globaalse multikultuursuse propagandaga.