21.11.2017
Mobiiltelefon
Eesti Päevalehes kirjutas Soraineni vandeadvokaat, Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsent Carri Ginter ja sama advokaadibüroo jurist Kätlin Sehver, kuidas Eesti riigiasutused koguvad ja kasutavad suurt osa meie kõigi elektroonilise side andmetest inimõigusi rikkudes. 2014. aasta aprillis tunnistas Euroopa Kohus andmete sellist lauskogumist lubanud EL-i direktiivi räigelt inimõigustega vastuolus olevaks. Euroopa Kohus otsustas, et olenemata üllast eesmärgist kaasa aidata raske kuritegevuse vastasele võitlusele, tõi direktiiv kaasa inimeste põhiõiguste väga ulatusliku ja raske rikkumise. Selle asemel, et Eesti inimeste jälgimine lõpetada, eelistasid Eesti riigiasutused jõhkrat praktikat jätkata.
“Euroopa Kohus tõdes, et üldine ennetav sideandmete säilitamine sekkub väga intensiivselt inimeste eraellu. Inimene ei pea elama tundega, et teda kogu aeg jälgitakse. Olgugi, et direktiivi kohaselt ei kuulunud säilitamisele sideseansside sisu, võimaldavad kogutavad sideseansi nn meta-andmed koosvõetuna teha väga täpseid järeldusi isikute eraelu kohta, nende igapäevaelu harjumuste, alalise või ajutise elukoha, liikumiste, tegevuste, sotsiaalsete suhete ja ühiskonnagruppide kohta, kellega nad läbi käivad. Näiteks saab isiku eraelu kohta teha põhjapanevaid järeldusi pelgalt teadmise pinnalt, et ta on helistanud psühhiaatrile, suguhaiguste arstile, advokaadibüroosse või mõne erakonna peakontorisse,” kirjutasid advokaadid.
Nüüdseks kehtetu direktiiv lubas Ginteri ja Sehveri sõnul andmeid koguda ainult raskete kuritegude ja terrorismi vastu võitlemiseks. “Riigisiseselt muutus telefoni positsioneerimine ja kõneväljavõtete tegemine kiiresti mugavustõendiks menetlustes, millel pole raskete kuritegudega mingit pistmist. Enamikel juhtudel on seaduses reguleerimata ametiisikute ring, kes ja millistel tingimustel võivad üleüldse taotleda andmetele juurdepääsu. Seaduses puuduvad selged andmete töötlemise, edastamise ja järelevalve nõuded. Seda kõike tehakse Euroopa Kohtu otsust eirates. Kinnitusi, et andmetega käiakse ümber eriti vastutustundlikult, ei tasu võtta väga tõsiselt,” märgivad kohtuvaidlustes karastunud advokaadid.
Selle asemel, et piirduda ainult raskete kuritegudega, kasutatakse Eestis sideandmeid väärteomenetlustes, kalakaitses, turvateenuse osutamiseks vajaliku tegevusloa taotlemisel, Finantsinspektsiooni järelevalve teostamisel, maksualases süüteomenetluses ja täiesti tavaliste tsiviilõiguslike kindlustusvaidluste lahendamisel. Kindlustus on valdkond, millega puutub iga inimene oma elu jooksul tihedalt kokku. “Praktikas esitab kindlustusandja sideettevõttele päringu kontrollimaks, kas hüvitatav telefon ka tegelikult varastati või kas kindlustusvõtja väited selle kohta, mis reisil toimus, ka tema kõneväljavõtetega kokku lähevad. Kui hetkeks mõelda sellele, millise tundlikkusega informatsioon potentsiaalselt kindlustusandja töötaja kätte võib sattuda ja milliseid järeldusi on tal kasutaja ja tema eraelu kohta pelgalt kõneväljavõtete pinnalt võimalik teha, ei tohiks siin kajastust leidev probleem enam kellelegi kauge ja tähtsusetu tunduda,” kirjeldavad õigusspetsialistid.
Olgugi, et EL-i direktiivi kehtetuks tunnistamisest on möödas juba üle kolme aasta, ei ole enamus Euroopa Liidu riike riigisiseseid seadusi muutnud. Riigid väitsid, et direktiivi äralangemisel on kodanike jälitamine iga riigi siseasi ja EL-i õigus ei puutu asjasse. 2016. aasta jõulude ajal tegi Euroopa Kohus uue otsuse põrmustades ka selle meeleheitliku kaitseliini. Vastavad riigisisesed seadused on vastuolus EL-i põhiõiguste hartaga ja sel kujul ebaseaduslikud. Viimasest Euroopa Kohtu otsusest saab varsti aasta täis ja järjekordsed jõulud on jälle ukse ees. Andmete kogumine elektroonilise side seaduse alusel käib aga edasi.
“Eestis kehtivad endiselt normid, mis kohustavad sideteenuste osutajaid üldiselt ja vahet tegemata ühe aasta ulatuses säilitama kõigi kasutajate sideandmeid, sõltumata sellest, kas nendel kasutajatel võib olla otsest või kaudset sidet raskete kuritegude, terrorrismi või üldse õigusrikkumistega. Riik eeldab, et iga telefonikasutaja on potentsiaalne õigusrikkuja. Privaatsuse kärpimine ja ulatuslik andmete kogumine on üldiselt omane totalitaarsetele režiimidele, kelle huvides on, et ei väljendataks võimule mittesobivaid ideid ja seisukohti. See, et riigile on igal ajahetkel kättesaadavad andmed kõikide oma kodanike viimase aasta käimiste ja suhtlemiste kohta, ei tohiks 21. sajandi demokraatlikus ja inimõigusi austavas ühiskonnas olla uus reaalsus,” on advokaadid kriitilised.
Kuna justiitsministeerium on otsustanud probleemi eirata, ei ole suurt lootust, et riigikogu asja omal algatusel üles võtab. “Menetlustes, mis ei tegele raskete kuritegude või terrorismiga, on advokaatide ja kohtunike ülesanne välistada selliste tõendite kasutamine, mis on kogutud või millele on saadud ligipääs põhiõiguseid rikkudes. Tuleb kasutada kõiki tööriistu ja trikke, mis lahenduse leidmisele kaasa aitavad. Selleks vajalikud paragrahvid ja Euroopa kohtu lahendid on olemas. Kriminaalmenetluse seadustiku alusel ei ole lubatud kasutada põhiõiguste rikkumise teel saadud tõendeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt võib kohus keelduda vastu võtmast tõendit, mis on saadud põhiõiguse õigusvastase rikkumise teel,” rõhutasid Ginter ja Sehver.