Suure kuvaldaga hammaste… ei, EKRE kohtureformi idee kallale!

Kohtusüsteem ei ela omaette elu ja kui ühiskonnas on miski paigast ära, peegeldub see ka õiguskorras.

Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik on oma loos “Kuvaldaga hammaste kallale” omapoolsest eitusest hoolimata läinud suure haamriga EKRE hambaid välja lööma ja seda rahvuskonservatiivide kohtureformi osas.

Marti Aavik on kohtureformi mittevajalikkuse tõestuseks võtnud kõigepealt Exceli tabeli ehk arvud, mis aga iga kord ei peegelda tõde. Esimeseks on Eurobaromeetri ja teiseks Turu-uuringute AS-i küsitlus, mille kohaselt usaldab oma õigussüsteemi näiteks 85 protsenti taanlastest ja soomlastest. Järgnevad riburada Holland, Rootsi, Saksamaa Austria, Luksemburg, Ühendkuningriik ja siis Eesti oma kõrge 60–65-protsendilise usaldusega.

“Olgu, enamik ei puutu kohtutega suuremat kokku ja vast me lihtsalt ei tunne kodanikena asja. Eelmise aasta oktoobris tehtud rahuloluuuringus küsiti kohtusse pöördujatelt, kohtuistungil käinutelt, kohtuotsuse kätte saanutelt ja ka kohtuproffidelt (prokurörid ja advokaadid), kas nad on kohtute tööga rahul,” selgitab Aavik lisaks. Siit hakkavadki küsimused pihta.

Kes julgeks öelda, et talle kohtusüsteem ei meeldi?

Kõigepealt — kui paljudel kohtu poolt ära solgutatud inimestel on üldse julgust teatada, et nad pole kohtu tööga rahul? Kui paljud inimesed on seni julgenud avalikult välja astuda kohtutäiturite omavoli vastu, kes korjavad sageli viimase kui sendi võlgniku pangaarvelt ära? Egas siis ametlik uuring nii tõsistes küsimustes pane inimesi ometigi avameelitsema, seda teevad vaid vihasemad ja julgemad!

Tegelikult on enamiku inimeste jaoks kohtusüsteem nagu püha lehm, mille usaldusväärsuses ei juleta ega osatagi kahelda! Pigem hakatakse kahtlema oma õiguses, sest kohus ei saa ju ometi eksida! Tunnistagem, et alles EKRE julged algatused ongi inimesed pannud mõtlema selle peale, et kohtusüsteemis võib miski nihu olla — siiani nad lihtsalt sellele ei mõelnudki! Siinkohal tasuks reaalse pildi saamiseks pigem kiigata meedias avaldatud kohtulugude kommentaariumidesse — neid juhtumeid, kus inimesed tunnevad, et nende sotsiaalset õiglustunnet on riivatud, on meeletult palju!

Usaldusprotsent, poliitkorrektsus ja Tommy Robinson

Mis puutub lääneriikide õigussüsteemi kõrgesse usaldatavusse, siis seal on ajupesu oma töö teinud. Seesama Ühendkuningriigi kohtusüsteem, millega on väidetavalt rahul suurem osa brittidest, mõistis hiljuti vangi noore liberaali (ja geiõiguste eest võitleja!) Tommy Robinsoni, kes paljastas sotsiaalvõrgustikes moslemitaustaga pedofiilide võrgustiku kuritegusid ja sai selle eest süüdistuse islamofoobias. Mida on väärt poliitkorrektne kohtusüsteem, isegi kui seda usaldab kaks kolmandikku (ajupestud) inimesi?

Mis puutub kohtunike tagandamisse, siis sealgi oli hiljuti üks erijuhtum, kus kohtunik võeti ametist maha, sest tegi moslemiga abiellunud naisele lahutusasja arutelul etteheiteid, mis olid küll ehk eetiliselt lubamatud, kuid sama lubamatu on ka poliitiliselt motiveeritud kohtuniku tagandamise otsus. See juhtum näitab, et kohtunike kohtunike kolleegiumis on ilmselgelt sees poliitiline agenda ja sellele ju EKRE pidevalt viitabki, kui räägib kohtureformi vajadusest ja kohtunike kallutatusest. Reaalsed tagandamisjuhtumid, millele viitab Aavik, peegeldavad enamasti olukordi, kus kohtunikud on ebaeetilisusega vahele jäänud, kuid mitte neid, kus nad teevad süvariiklikku tellimustööd.

“Nii on kirjas” ei tähenda, et nii ongi

Prokuratuuri osas toob Aavik esile terve pika jutustuse sellest, kuidas prokuratuuri järelvalve toimib, või tegelikult hoopis peaks toimima. Samas libiseb ta täiesti üle sellest, kuidas saab selle süsteemiga manipuleerida. Justiitsminister Urmas Reinsalu ametis olles on kogu justiitssüsteem läinud IRL-i nägu ja kui võtta nii, nagu Aaviku jutus kirjas on, ehk kes keda ametisse nimetab, siis seaduses võib ju kõik toimivana tunduda, aga kui pikka aega ühe erakonna valduses olnud ministeeriumis on paigas omad inimesed, siis ka edaspidi kontrollivad omad omasid. Sest ka uus ametisse nimetatu on sageli oma.

Ehk siis kokkuvõetult: Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik on oma tõestustes toetunud ainult arvudele, mis pole kunagi absoluutsed, ja seaduseridadele, millega manipuleeritakse igas ebademokraatlikus riigis. Ta on vaadelnud neid aspekte, mida on võimalik vaidlustada ja jätnud kõrvale näiteks poliitilise kallutatuse käsitlemise.

Ja mõistagi kõlab kõige kummalisemalt lause: “Ei vasta tõele, et Eestis oleks kohtuprotsessid alates materjalide kohtumajja jõudmisest kuni otsuse langetamiseni keskmiselt kuidagi eriliselt pikad.” Savisaar võib meeldida või mitte, aga tema kohtuprotsess on küll parim näide venitamisest, seda nii kohtu kui ka süüaluse poolt, kuid kui advokaadilt võibki seda eeldada, siis kohtult küll mitte.

Laias laastus on Aavik kui advokaat, kes lahutusprotsessis eitab oma kliendi armukese olemasolu tõendiga, et too ei saanud salakallimat pidada, sest oli ju ametlikult abielus.

UU

Kommentaarid