11.07.2021
Kätlemine lääneriikide suursaadikutega meeldiks Lukašenkale kahtlemata väga ja see rakendatakse kohe Valgevene riikliku propaganda teenistusse.
President ja valitsus kaitsevad Valgevenesse uue suursaadiku nimetamist võimsalt ja nende argumendid on isegi vettpidavad, kuid arvestamata jäetakse üks asi – kuidas maailm Lukašenkaga kätlemist vastu võtab.
ERR-is on välisministeerium kirjeldanud täpselt neid protsesse, kuid nagu diplomaatilisel (ja bürokraatlikul) maastikul ikka, pole lisaks JOKK-efektile arvestatud seda, et praegu Lukašenka kätt suruda lihtsalt ei sobi.
Kui Eesti värskelt nimetatud suursaadik Valgevenesse Jaak Lensment peaks Valgevene presidendile Aleksandr Lukašenkole volikirja üle andma, ei tähendaks see tema poliitika heakskiitmist, rääkis välisministeeriumi avalike suhete osakonna direktor Aari Lemmik.
“Volikirjade üleandmine ei tähenda vastuvõtva maa valitsuse poliitika heakskiitmist. Volikiri ei anna hinnangut isikule, kellele need esitatakse, vaid lähetatavale isikule. Volikiri üksnes kinnitab lähetatava isiku neid omadusi ja volitusi, mille alusel vastuvõtjariik ta akrediteerib. Teisisõnu, volikirja on vaja saadiku volituste ja mitte vastuvõtva riigipea volituste kinnitamiseks,” ütles Lemmik ERR-ile.
See on juriidiline selgitus. Aga kuidas näeb see välja olukorras, kus Valgevene peab sisuliselt Leedu vastu hübriidsõda? Ei maksa alahinnata Venemaa ja Valgevene võimsat propagandasüsteemi – see, kuidas EL-i ja NATO liikmesriikide saadikud Minski diktaatori kätt suruvad, jõuab kindlasti nii valgevenelaste kui kogu maailmani. Minsk lõikab lihtsalt endale Eesti arvelt kasu.
Kindlasti on olemas võimalusi, kuidas praeguses olukorras uue saadiku volikirja üleandmist vältida, edasi lükata või millegagi asendada – Eesti välispoliitikas pole paraku oma peaga mõtlemist juba ammu tunda, kuid iga asja jaoks Brüsseli direktiivi ka pole.
Praegu on tekkinud olukord, kus tuleb mõelda, kuidas olukorrast ilma Lukašenkat turgutamata välja tulla.