Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Täna on juuniküüditamise aastapäev – eestlased langetavad pea, mitte ei mässa tänavatel

-
14.06.2020
Kihnu Virve mälestuseks.
© Uued Uudised

Juuniküüditamise aastapäeval ei saa mööda vaadata päevapoliitikast, mille üks agressiivne vorm solvab eestlasi ja teisi küüditatud rahvaid väga valusalt, sest keegi monopoliseerib kogu inimkonna kannatused.

Eestimaa kaotas esimese stalinliku suurküüditamisega umbes kümme tuhat inimest, kellest umbes 6000 suri – see oli genotsiid ühe väikerahva vastu, sest ära viidi eestlaste vaimne ja poliitiline eliit.

Kui lisada sinna veel üle 20 000 märtsiküüditamise ohvri, siis oli see eesti rahvale tohutu löök. Suur osa neist inimestest elas väljasaadetuna sisuliselt orjuses ja sai kodunaasmise loa pikki aastaid hiljem, kuid paljud neist jäidki igikeltsa sisse maha.

Nõukogude režiim represseeris ja tappis sadu miljoneid inimesi, seda nii poliitilisel kui etnilisel alusel. Tänaseni pole keegi meilt andeks palunud ega põlvili laskunud.

Maailmas on kümneid rahvaid, kes eelmisel sajandil rängalt genotsiidides kannatada said, eriti holocaustis hävitatud juudid ja Türgi poolt tapetud armeenlased, kelle kaotusi loeti miljonites. Hiinas mõrvati samuti kümneid miljoneid, Rwandas ligi miljon, Kampucheas 1,7 miljonit. Kõigi nende ohvrite hingekarjed kaikuvad siiamaani, nõudes õiglust.

Ka Aafrika on kaotanud orjakaubanduse, kolonialismi ja tänaste sõdadega kümneid ja kümneid miljoneid, mustanahalised vajavad samuti õiglust. Ometigi on see, mis täna toimub, ääretult ülekohtune kõigi teiste kannatanud rahvaste vastu – ühtäkki on ühe rassi kannatused, kelle liidrid olid ise orjakaubanduses osalised, saanud märtrioreooli. Samas põhjustavad nad ise tänavatel üha uusi kannatusi kogukondadele.

Kõigilt valgetelt vabanduste nõudmine on ääretult ülekohtune, ebaõiglane ja lausa kuritegelik. Euroopalikku rassi kuuluvaid poolakaid, venelasi ja teisi slaavlasi, balti rahvaid ja kogu Euroopa inimesi on pärast aegadel pärast orjuse lõpetamist Ameerikas tapetud sadu miljoneid, aga neilt nõutakse enesealandamist kolonialismi eest.

Eestlased olid seejuures veel seitsesada aastat pärisorjad, Ameerika neegrid vaid kolmsada. Kümned valged rahvused ei oma mingit pistmist orjakaubandusega, küll aga on neid endid orjusesse viidud – Osmanite ajal orjastati hinnanguliselt 3 miljonit ungarlast, kes hajutati laiali mööda Osmanite riiki. Juba Ungari vallutamisel viidi Istanbuli orjaturgudele vähemalt sada tuhat madjarit.

Rahvusmeelsed eestlased, kel on endalgi süda okupatsioonist ja kaotustest valus, ei luba endaga nii käituda, nagu seda nõuavad mustanahalisi kannatused pjedestaalile tõstnud vasakliberaalid. Ei mingit põlvitamist inimeste ees, kelle kannatustes me süüdi pole – me ise ootame vabandamist neilt, kes meid annekteerisid, okupeerisid, küüditasid ja hävitasid.

Me ei peaks mingilgi määral toetama seda jõhkrat mässu, mis toimub Lääne tänavatel – me ju ei lähe õiglust nii, nagu seda tegid need, kes märatsesid BLM kombel pronksiöö aegadel. Eestlane leinab, teeb tööd, vajadusel võitleb, kuid ei lömita nende ees, keda ideoloogilised Marxid ja Leninid on liikvele ajanud.

Täna eesti rahvas leinab, langetab pea ja mälestab – mitte nagu need, kes märatsevad Lääne linnade tänavatel edasi.