Tänasel taassünnipäeval – kahjuks loovutab Eesti üha enam oma iseotsustamisõigust

Täna, mil möödub 32 aastat päevast, mil Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, peame tõdema, et kuigi me oleme 29 aastat taasiseseisvad, anname me üha enam oma suveräänsust jällegi käest.

Euroopa Liit teatab, et lisaks 300 000 Nõukogude ajal liidutehastesse toodud migrandile peame me vastu võtma üle Vahemere tulevaid araablasi ja aafriklasi ning EL-i ühisrahastusest saab osa ainult siis, kui kõik võtavad üle ühised “väärtused”, sealhulgas ka põlguse eluandva peremudeli vastu ning homoseksualismi ülistamise – kas me oleme siis suveräänsed, kui me sellisele ebardlikule survele kuuletume?

Paljud väidavad seepeale, et me oleme ise osa suveräänsusest mujale delegeerinud ja seda vabatahtlikult. Aga see ei muuda midagi, kui me ise midagi ei otsusta – peremees on ikkagi keegi teine.

Kui väikeettevõtja muudab oma eduka ettevõtte aktsiaseltsiks ja suuremad tegijad hakkavad aktsiaid ostma, siis pole ta varsti enam tegelik peremees. Ja kui ta on üle poole aktsiatest ühele suurele müünud, siis otsustab juba keegi teine, mida edaspidi toodetakse, kuhu seda müüakse ja kuidas tulusid jaotatakse. Ta on seda vabatahtlikult teinud, aga tema ettevõte on juba suure firma osa, kus tema ei otsusta.

Ka Eestist on saanud aktsiaselts, kusjuures enamuspakett on Brüsseli kätte minemas, osad aktsiatest on juba migrantide maaletoojate käes, teised “euroopalike väärtuste” tarnijate omad ning varsti muutub põhitegevus ehk rahvusriigi ehitamine kõrvaliseks tegevuseks, enamusosanikud EL-is otsustavad selle sootuks lõpetada ja me olemegi oma elutöö, eestlaste rahvusriigi, võõrastele maha ärinud.

Suurim suveräänsusega äritseja on olnud ja on Reformierakond – tasub vaid lugeda kas Kaja Kallase, Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni või kelle tahes postitusi ja kohe torkab silma, kuidas halatakse selle üle, mida teised meist mõtlevad, kuidas me maine kaduvat, kuidas liitlased meid enam ei hindavat ega kaitsvat… See on ehe sulasementaliteet, kui mitte lausa orjameelsus.

Eestit esindab maailmas ka Yana Toom, kelle ustavusskaala kõigub Kremlist Brüsselini, Putinist von der Leyenini ja kelle nägemusse Eesti suveräänsus kuidagi ei mahu – ta üritab selle kas Itta või Läände maha parseldada.

Eesti liberaalsed ja vasakpoolsed poliitikud kardavad oma riiki ise valitseda – lihtsam on seda teha eurorahadega ja teiste kaitse all, andes vastutasuks ära iseotsustamisõiguse. Ainult EKRE poliitikud on valmis võtma vastutust nii, et riigivõim teeb ise otsused, leiab vahendid ja vastutab ka tulemuse eest – nii nagu aastatel 1918-1940. Tollane Eesti oli Euroopas, aga peremehena omasuguste seas, mitte sulasena, nagu täna kipub olema.

Eestil on veel võimalik oma suveräänsus säilitada. Seda ka Euroopa Liidus, kui see on nagu peremehed ühise laua taga otsustamas.

Vahur ütles kord oma pojale Tambetile: “Vaata ette, varja kergelt saadud vabadust — ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su keele pealt, ja sa imed orjahigi.” (“Tasuja”)

Seda peavad kõik eestlased meeles pidama, sest see, mis praegu toimub, on kokku võetav “Viimse reliikvia” ühe laulu sõnadega: “Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval, üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.”