Tartu rahu kui Eesti välispoliitiline triumf ja omariikluse kindlustamine

Eesti,
- Updated
©Aldo Luud/Õhtuleht
Tartu rahu aastapäev on Eestile alati tähtis tähtpäev olnud.

Kirjanik Rene Wind võtab tänasel tähtsal päeval kokku selle, mida tähendas 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahu Eestile ja kuidas see toimus.

“Tartu rahu 99. aastapäeval on tunda juubelihõngu, veel aasta ja meie riiklik alusdokument saab 100-aastaseks. See järelejäänud aasta läheb kiiresti ja küllap sajanda juubeli puhul räägitakse sellest kullast väärtuslikumast dokumendist teenitult enam.

Täna, Tartu 99. aastapäeva puhul räägiks esmalt ja lühidalt, kuidas see noore Eesti riigi jaoks välispoliitiliseks triumfiks kujunenud lepe dokumendi kujul üldse võimalikuks sai.

Revolutsiooni järel Esimese maailmasõja läänerinnetelt väljunud Venemaa vaevles kodusõjast tekitatud kaoses. Endises provintsis oli 24. veebruaril 1918 tekkinud Eesti riik, millega oli alanud ka Petrogradist vaid sajakonna kilomeetri kaugusel täiemahuline sõda. Selle Venemaa jaoks mässulise provintsiga peetud konflikti võidukas lahendamine võinuks olla prioriteetne, kuid arengud näitasid kahjuks midagi muud.

Need Venemaa jaoks ebamugavad arengud tekitasid olukorra, kus tuli asuda hetkel Venemaa poolt veel tunnustamata Eesti Vabariigi esindajatega läbirääkimistele. Suure idanaabri jaoks oli see piinlik, sest peeti ju seda territooriumi endiselt enda omaks. Impeerium, mis oli kasvanud Ivan Julma ajast saadik, kahekümnenda sajandi alguseni igal aastal keskmiselt 59 000 ruutkilomeetrit, oli silmitsi olukorraga, kus Eesti oli end puhastanud kuni Riiani saksa vägedest ja rindejoon ähvardas Petrogradi.

Umbes 200 aastat tagasi Peeter Suure raiutud aken ähvardus Venemaa jaoks sulguda. Kaotada juba pühaks kuulutatud revolutsioonihäll ja Venemaa jaoks hädavajalikku õhku andev Euroopa-suunaline aken oli mõeldamatu. Esimest korda oli reaalne oht kaotada strateegiline osa impeeriumist.

Selle kaotusega siiski arvestati ja Venemaa võimukeskus koliti ennetavalt tagasi ajaloolisesse Kremli, kus see on julgeolekukaalutlustel tänaseni. Igatahes loodi vaenupoolte vahel esimesed teineteist tunnustavad kõrgetasemelised kontaktid 1919. aasta juulis, kui Venemaa esindaja Maksim Litvinov saabus Tartusse, ja see päädis novembris lepinguga vangide vahetamises. Loodud diplomaatilisest kontaktist sai alguse rahulepingu ettevalmistamine.

Venemaad esindav delegatsioon saabus Tartusse 4. detsembril 1919, kuid rahuläbirääkimised venisid. Nimelt polnud rindel vaherahu sõlmitud ja mõlemad pooled püüdsid aktiivse sõjategevusega rahuläbirääkimistel endale paremaid positsioone saavutada. Sellest johtuvalt jälgisid mõlema riigi delegatsioonid rindel toimuvat ja esitasid nõudmisi, mis olid vastaspoolele vastuvõetamatud.

Näiteks Venemaa pool soovis algul, et Eesti ja Venemaa vaheline piir võiks minna kuskilt Rakvere kandist. Eesti pool “töötles” Venemaa delegatsiooni omanäolise, tänapäeval humoorikana tunduva propagandaga. Nimelt Tartus Aia tänaval (tänapäeval Vanemuise tn.), kus asus läbirääkimiste paik, marssisid igapäevaselt sõdurid.

Tegu oli ühe rühmaga, kes marssis rivikorras mööda tänavat. Kõrvalkvartalis muudeti rivikorda, mundreid, vahetati kahurite ja veokite kohta rivis ja marsiti uuesti Aia tänaval toimuvate läbirääkimiste paigast mööda. Nii nägid Vene delegatsiooni esindajad, et idarindele läheb igapäevaselt tuhandeid uusi ja hästi relvastatud sõdureid. See nähtu ei jäänud loomulikult Kremlis olijatele teadmata ja võimalik, et aitas Eestil läbirääkimiste kulgu endale soodsas suunas hoida.

Samuti hoolitseti, et vene diplomaatidele oleks alati ligipääs meelelahutusele Tartu restoranides ja hotellides. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti riigile oli hindamatu diplomaatiline võit juba see, et rahuläbirääkimisi peeti Tartus, mitte näiteks Moskvas.

Vaatame edasi, millega need formaalselt raskeks kujunenud rahuläbirääkimised viimaks lõppesid. Eesti riigi jaoks oli tulem igati soodne. Esimest korda ajaloos sai etniline Eesti endale rahvusvaheliselt tunnustatud piirid. Võib isegi öelda, et Narva jõe ja Peipsi järve taguseid alasid arvestades nihutati piir kaugemale, kui tänane või ka tollane etniline hägus piir jooksis. Ses suhtes sujusid läbirääkimised Venemaaga isegi soodsamalt, kui Lätiga, kus etnilised alad jäid võõrriigi territooriumile, aga see on juba mõne järgmise korra teema.

Venemaa maksis Tartu rahu lepingut täites 11,6 tonni kulda tsaariaegsetes kuldmüntides ja võttis mitmeid muid kohustusi. Kõige olulisem oli siiski see, et Venemaa tunnustas Eesti riiki ja selle piiri. Nimetada selle järgselt Tartu rahu dokumenti Eesti sünnitunnistuseks on täiesti korrektne. Enne seda oli riik kui deklaratsioon. Nüüdsest oli olemas ka tunnustus naaberriigilt. Sellele tunnustamisele järgnesid üle maailma teiste riikide tunnustused.

Seega Tartu rahuleppe dokument on meie riigi jaoks kullast kallim lepe ja välispoliitiline triumf. On raske mõista poliitikuid, kes tahavad luua aluse selle dokumendi väärtusetuks muutmisel. Sellised lepingud kehtivad aastasadu ja luua alus, kus sellele lepingule enam tugineda ei saa, on lihtsalt reeturlik.

Muide, on veel üks huvitav detail. Kui nimetame Tartu rahu lepingut ja seda õigustatult Eesti riikluse alusdokumendiks, siis on see sama leping aluseks veel ühele riigile. Tartu rahu on ka alusdokument tollasele Venemaale, mis on tänapäeva Venemaa õigusjärglane. Nimelt tunnustas noor Eesti riik maailmas esimesena Tartu rahust lähtuvalt VSFNV-d, mida varem ükski riik ei olnud tunnustanud. Sellele tunnustusele järgnesid ridamisi muud maailma riigid.

Head Tartu rahu aastapäeva!”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused