Teadur Risto Tanner: teaduse rahastamine jäi ka uues riigieelarves vaeslapse ossa

Teadusele on riigieelarves pidevalt vähe jagunud. Sümbolpilt

Üks mööduva aasta viimaseid poliit-teatreid toimus Kadriorus teaduse rahastamise teemal, kirjutab teadur Risto Tanner.

“Mõelda vaid, äsja vormistas Riigikogu valitsev koalitsioon seaduseks järjekordse teadusevaese riigieelarve, ja just nagu paljas kont koertele lakkumiseks visati teadlaste ette järjekordne paljusõnaline lubadus, mis uut kevadiste valimiste järgset valitsust nagunii millekski ei kohusta. Liha maitset nagu oleks, aga kõhtu täis ei saa. Või nagu naljatasid venelased Gorbatšovi “perestroika” ajal: “kett tõmmati ümber kaela pingumale, toidukauss lükati kaugemale, aga haukuda lubatakse nüüd nii palju kui soovid”.

Mart Helme tegi muidugi õigesti, et allkirja ei andnud ja ma juba saatsin talle aitäh selle eest. Ka Mardi kommentaar allkirja andmata jätmise juures oli õige: ambitsioon pidanuks märksa suurem olema. Milline siis?

See ambitsioonide ajalugu on pikk. Juba 06.12.2001 võttis meie Riigikogu vastu kaunisõnalise otsuse kiita heaks “Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002–2006 “Teadmistepõhine Eesti”.”

Järgmine versioon, (“Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007-2013 “Teadmistepõhine Eesti””) oli sellest ambitsioonikam: juba 2014. aastaks lubati teaduse riigieelarveline finantseerimine viia 1%-ni SKP-st aastaks 2014 ja lisaks sellele saavutada ettevõtluse poolne finantseerimine 2% SKP-st. Nii saanuks tõepoolest kokku 3% SKP-st, mis juba läheneb meie suurte eeskujude Soome ja Rootsi teaduspoliitikale. Nüüd siis aastat 2018 lõpetades on aga ikka veel aktuaalne jõuda reaalselt ja viimasel ajal langenud 0,….%-lt selle unistuste üheni.

Kui nii kaua on teaduseraha põud avalikkuse hammaste vahel olnud, tuleks ehk ka teadlastel endil peeglisse vaadata ja küsida, kas pika venimise põhjus neile sealt vastu ei vaata. Muidugi vaatab! Meie teadus on elukauge, ei ühildu piisavalt Eesti ühiskonna eluliste vajadustega ja selles on kogu küsimus. Mis peaks ahvatlema ettevõtjaid investeerima Eesti teadusse, kui seal ei ole neile huvipakkuvaid uurimisteemasid ja asjatundlikke partnereid?

Teadus on osa meie rahvuslikust kultuurist. Muidugi on meil maailmateaduses rohkesti tsiteeritavaid teadlasi, kes Eesti nimele au teevad ja meie riiki selle kaudu heast küljest tutvustavad. Kui maksame palka oma kirjanikele ja toetame teisi loomingulisi liite riigieelarvest, siis miks mitte ka teadlasi? Aga selleks otstarbeks oleks ehk ka 0,78 % (J. Ratase sõnavõtt 2017) liigagi palju, kui arvestada rohkeid võimalusi euroliidu jm. rahvusvahelistest fondidest lisa taotleda.

Kui ikka rohkem ja juurde on vaja, on ühiskond õigustatud küsima: kas ikka ja endiselt mõnedele teadlastele eneseupitamiseks või konkreetsemalt Eesti ühiskonna heaks? Meil on paljukiidetud geenivaramu projekt, aga kui meie arst kahtlustas minu tuttaval kaasasündinud tervisehäiret, saatis ta geenianalüüsi uurimiseks Soome selgitusega: “Geenivaramu on teadusprojekt, mul pole sellest mingit abi”. Veterinaar jälle saatis minu noorelt haigestunud koera geeniproovi uurimiseks Saksamaale ikka jälle samal põhjusel.

Meie teadlased kiitlevad küll HIV-vastase küll vähivastase ravimi arendamisega, aga HIV leviku poolest oleme euroliidus endiselt esireas ja vähihaigetele kerjame USA ravimite ostmise raha annetustega. Meie teadlased aga kiitlevad ühisuuringuga Israeliga juutide päritolust ja leitud ühise geeniga eestlastel ja hindudel. Kenad saavutused muidugi, aga kas piisav õigustus riigieelarvest raha juurde küsimiseks? Proportsioon 1:2 alus- ja rakendusuuringute vahel oleks ehk optimaalne, ja just viimaseid tuleks rahaga järele aidata.

Enne eelmisi Riigikogu valimisi esindasin koos Heino Lõiveke’ga EKRE-t ühel teadusajakirjanike poolt kokku kutsutud poliitilisel arutelul, kus Jaak Aaviksoo esindas veel IRL-i nimelist erakonda. Temalt küsiti haridusministriks oleku aja kohta, et miks ta ei arendanud ja toetanud ministrina piisavalt kohalikke rakendusuuringuid. Vastus oli selline, et jah, ta olevat püüdnud küll, aga ettevõtete esindajad tema laua ümber olevat vait olnud, kui teadlased raha nõudnud ja koalitsioonipartnerid teistest erakondadest polevat teda toetanud (kartsid teadlastega tülli minnes populaarsust kaotada?).

Ettevõtjatest võib muidugi aru saada: kui Eesti teaduses pole neile partnereid, keda nende mured huvitaksid, siis otsivad ka nemad abi mujalt välismaalt. Nii  on olnud ka mitmete riigiasutustega näiteks toidukontrolli alal. Meil Eestis ei analüüsita kantserogeenseid dioksiine Läänemerede kalades, ehkki see meri on ammu asjakohaseks ohupiirkonnaks kuulutatud. Vähesel määral on analüüse ostetud Saksamaalt, rahuldamaks Euroliidu ohuhinnangu nõuet.

Eesti põllud mustavad massiliselt suveti umbrohu hävitamise tõttu glüfosaatidega, aga nende terviseohtlike herbitsiidide analüüsiks euroabiga sisse seatud kallis metoodika seisab laboris jõude, sest ei inspektsioonid ega veefirmad ei taha neid analüüse rahanappuse tõttu kinni maksta.

Need on vaid osa näiteid valdkondadest, millega isiklikult olen kokku puutunud. Mulle on tunnistanud eravestluses ka üks toonane Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja: “Muidugi on teil õigus ja rakendusuuringuid peaks rohkem olema, aga mul on otstarbekam tegelda väiksemate probleemidega, millest jõud üle käib!” (kellel siis veel peaks “jõud üle käima”?).

Kui kokku liita raha, mida kulutavad uuringutele haridusministeerium ja “arendusele” EAS, siis kogusumma ei olegi ehk väike. Küsimus on  pigem kooskõlastuses ja asjatundlikus planeerimises, et koondada kriitiline mass ressursse olulistes valdkondades märgatava ja arvestatava edu saavutamiseks. Meil aga lõpetati millegipärast ära ka riiklikud tellimused ülikoolidele ühiskonnale vajalikel erialadel spetsialistide ette valmistamiseks. Meil valdav teadlaste töö “bibliomeetriline” hindamine välistab aga igasuguse huvi uurimisteemade vahetamise vastu, sest publitseerimisse tekitaks see siis paratamatult aasta-paarise augu.”

Kommentaarid