Tõeline väärtus on see eesti keel, mille me saime päranduseks oma esivanematelt

Eesti,
©Uued Uudised
Eesti rahvusvärvides lipp on ka rasketel aegadel innustanud vastupanule.

Tänasel emakeelepäeval on taas põhjust rääkida sellest, kas eesti keel on ohus või mitte.

Seda teemat võib võrrelda murega Eesti omariikluse tuleviku pärast. Osade arvates peame me säilitama ja hoidma rahvusriiki, teised soovivad olla sügavalt Euroopasse integreerunud ja osa otsustusõigusest mingile kesksele võimule anda, kolmandatel aga on sellest ükspuha.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ka keele tuleviku osas ollakse sama lõhestunud – paljud arvavad, et seda võiks võimalikult eheda ja omapärasena hoida, teised arendaks seda aja vaimus edasi, kolmandate arvates võiks keel ise mingite takistusteta muutuda.

On neid, kes muretsevad, et keelepruugist kaovad vanarahva sõnad nagu susi, tare või vemmal; teiste arvates võivadki need kaduda, sest asemele tulevad “rööprähklemine” ja voogedastus”, kolmandad peavad normaalseks, et meil on sõnavaras “diip” ja “kräpp”.

Paljud on mures sellepärast, et eesti keele grammatikareegleid on kõvasti lahjendatud. Miks kirjutatakse näiteks “riigikogu” ja mitte “Riigikogu”? Tegu on ju üldmõistelise parlamendi eestipärase nimega, mida kasutatakse ainult Eestis.

Keelenõuete lahjendamine on ohtlik seetõttu, et see muudab keele lihtsustatuks – keelelise rikkuse säilitavad reeglid paremini. See ongi tänase eesti keele puhul suurim mure ja seda on näha ka noorte keelekasutuses, mis on väga piiratuks muutunud.

Me elame ajas, kus eesti noortele meenub jutuajamise käigus kõigepealt inglise-, mitte emakeelne sõna. Nad ei saa aru, kui vanem inimene räägib, et heinakaar tahab üleslöömist või kesikule on vaja rokka viia, kuid teavad, mida teeb “hängiv” või “tšilliv” inimene.

Ei saa eitada, et iga keel aja jooksul muutub, võõrad sõnad tungivad peale ja leiavad koha meie keelepruugis – see on loomulik protsess. Ainult et seda protsessi ei tohiks tagant tõugata, nagu praegu sageli toimub.

Me peame endale selgeks tegema, millist eesti keelt me tahame hoida. Kui me peame väärtuslikuks seda keelt, mida on rääkinud ka meie esivanemad, siis ei tohiks keelemuutustesse kergekäeliselt suhtuda.

Kui me aga oleme nõus eesti keelega, milles on “davai” ja “okei”, siis laseme aga edasi – pidžin-keeli on maailmas küllaga, oleme üks liik nende peres, olles algupärale käega löönud.

Üks peaks siiski selge olema – maailma tõmbetuultes ja “avatuses” on iga väikekeel ohus. Eriti olukorras, kus paljud tahavad Eesti kõigile võõrastele avatuks teha. Kes seda eitavad, on rumalad või pisendavad teadlikult ohtu.

Tõeline väärtus on siiski keel, milles on võimalikult rohkem algset, esivanematelt pärit materjali, sest see eraldab meie keelt ja kultuuri teistest paremini.

Head emakeelepäeva!

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused