Toomas Sildami jutt Eesti Vene-poliitikast: targutav, süüdistav ja mittemidagiütlev

Eesti,
- Updated
©Reuters/Scanpix
Venemaaga suhtlemisel tuleb alati arvestada sellega, et tegu pole Lääne mentaliteeti tunnistava maaga. Pilt on illustratiivne.

Eesti ajakirjanduses levivad lood, kus paljusõnalisusest hoolimata midagi ei öelda – nagu ka Toomas Sildami: “Valitsuse Vene-poliitikata jäävad tippkohtumised järelloota.”

Kõigepealt võiks ennast ajakirjanikuna esitlev Sildam teada, et Eesti valitsustel pole omariiklusest lähtuvat Vene-poliitikat juba pikka aega olnud – võimul olnud liberaalid on kogu aeg lähtunud sellest, et EL ajab seda ja Eesti lähtub Brüsseli otsustest. See käib eriti Reformierakonna valitsusaja kohta, mil polnud ei Venemaa ega Eesti vene kogukonna suunas ühtegi liigutust – eriti pärast Ansipi rumalustest tekkinud pronksiööd.

Nüüd on juba laiemalt aru saadud, et ka EL-is ajab iga riik omaette Venemaa-poliitikat ja seda eriti separaattehinguid (Nord Stream 2 jt.) tegev Saksamaa. Eesti vajab nüüd tõesti omapoolset aktiivsemat suhete klaarimist idanaabriga. Sildam aga kirjutab talle omasel norival toonil, nagu oleks praegune valitsus süüdi selles, et Moskvaga on seni lahja seis olnud. Palju aga sõltub Venemaa enda tahtest ja sedagi pole praktiliselt olnud.

Ilmselgelt kiidab Sildam Kaljulaidi sisulist tühisõitu Moskvasse. “Kauaaegne välisminister Urmas Paet hoiatas juba toona, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus ei suuda Vene-poliitikas kokku leppida ega hakka Kaljulaidi-Putini kohtumist edasi viima,” väidab ta, märkimata, et tegu oli presidendi soologa, kes tollal ka uue valitsuse kallal hambaid teritas.

Vähemalt EKRE ei kavatse küll toetada presidendi sõitu 9. mail Moskvasse, tähistamaks Nõukogude Liidu võitu natsliku Saksamaa üle ja Euroopa vabastamist… vabandust, 75 aasta möödumist sakslannade massivägistamisest.

Samas näib Sildam toetavat Venemaa väikerahvaste timuka Putini Eesti-reisi.

“NSV Liidu lagunemise järgselt ei ole Venemaa president Eestit külastanud. Kui ta seda nüüd teeks, sobituks see nii Eesti-Vene suhete kui ka soome-ugri rahvaste konteksti,” kirjutab Sildam, lisades: “Keeleteadlane Tõnu Seilenthal, kes on ka eestlaste esindaja soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees, arvas, et Putini lend Tartusse “annaks Venemaa soome-ugri rahvastele selge märgi, et see, mida nad teevad, ei ole Vene riigi vastane tegevus ja pigem selline tegevus, mis Kremlile meeldib”. Seni on Venemaa suhtunud väikerahvaste kultuurilisse iseolemisse valvsalt, kahtlustavalt ja umbuslikult.”

Sügava sovjetitaustaga Sildam peaks küll Vene ajaloos õppetunde võtma, et mitte tuua Seilenthali rumalusi esile. Venemaa ei ole oma riigis edendanud ühegi väikerahvuse iseolemist ega hakka seda ka kunagi tegema. Putini sõit Tartusse tuleb tema tähetund ja heakskiit tema poliitikale, muutuma ei hakka sellest miski – alles ju põletas udmurdi aktivist Albert Razin ennast avalikult. Uskuda, et suurvenelane Putin hakkab soomeugri hõimuliikumisi ja rahvusautonoomiaid aktsepteerima ehk et nende vabadusvõitlus oleks “pigem selline tegevus, mis Kremlile meeldib”, on ülim naiivsus.

Sildam mängib veidi Jüri Ratase ministrite olnud ja võimalike kohtumiste ümber ja ohkab siis: kõik see aga tähendab, et seni saame Eesti-Vene suhete puhul rääkida üksikutest toredatest kohtumistest, millel järellugu ei ole.

Ehk võinuks siiski rääkida kahest asjast: Eesti senised valitsused on hoidnud Vene-poliitikas Brüsseli selja taha, samas kui EL-i suurriigid teevad Moskvaga tihedat majanduskoostööd; ja et uus valitsus pole muutunud olukorras veel midagi jõudnud ette võtta, ning algatusi pole teinud Moskvagi.

Tegelikult on Eestile vaja uut riiklikku välispoliitikat ja seda juba täna, olukorras, kus NATO on USA-Türgi vastuolude tõttu paralüseeritud ja lagunev EL ei ole meile mingi julgeolekugarantii. Mäletavasti küsis Stalin kord, kui talle räägiti Rooma paavsti mõjuvõimust – aga mitu diviisi Vatikanil on? EL-il neid diviise pole, kuid on palju sõnavahtu. Eestile on ainsateks liitlasteks USA, Suurbritannia ja Poola, kes on ka sõjaliselt arvestatavad.

Saksamaa reeturlikkus suhetes Kremliga ja agressiivse Türgi lähenemine sama agressiivsele Venemaale panevad ka Eesti idapoliitikale uued nõuded – meil tuleb nüüd hakata oma iseseisvat Vene-poliitikat ajama. Selle väljatöötamisega tuleks valitsusel tõesti alustada, arvestades seejuures nii Lääne diplomaatilises ruumis toimuvat kui ka seda, et Venemaal pole midagi muutunud – ta on endiselt räige agressor.

Soomeugrilaste heaks aga ei saa me midagi teha koos Putiniga vodkat trimbates, vaid Venemaa presidendilt tuleb väikerahvaste austamist nõuda.

Kommentaarid

One commentOn Toomas Sildami jutt Eesti Vene-poliitikast: targutav, süüdistav ja mittemidagiütlev

  • Avatar

    _See käib eriti Reformierakonna valitsusaja kohta, mil polnud ei Venemaa ega Eesti vene kogukonna suunas ühtegi liigutust – eriti pärast Ansipi rumalustest tekkinud pronksiööd._

    Ütle mida tahad jobuansipist, ta on oma lollusega eestile palju kurja teinud, aga pronksiöö tema rumalusest küll ei tekkinud – pigem võib selles süüdistada puutinit ja tema revanshistlikku mõjupoliitikat, a la “NSVL-lagunemine-on-20-sajandi-suurim-geopoliitiline-katastroof” – ning tema kohalikke vene kogukonna seast pärinevaid käsutäitjaid 😀

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused