Ühe keskerakondlase blogijutt: “tähtis” kõne, kuid sisutu ja ennastimetlev

“Õiglast riiki” kuulutaval Raimond Kaljulaidil on endalgi lähiminevikus seadusrikkumistega pistmist olnud.

Mõttetargad on öelnud, et kõige ohtlikumad on need inimesed, kellel on teoreetiline teadmispagas, pisut kogemusi ja sellest lähtuvalt tohutult kõrge enesehinnang, mida pole veel kärpinud elu tagasilöögid.

Üheks selliseks noorpoliitikuks on Raimond Kaljulaid, kelle blogipostitust on BNS vahendanud. Peab tunnistama, et seal on ka asjalikku juttu, kuid peamine osa on kaasaegse know-how põlvkonna enesekindla ja endast heal arvamusel oleva politikaani jutt.

Peamiselt paistabki Kaljulaidi jutust silma see tohutu enesekindlus – mees jahvatab pika jutu ette absoluutse tõena, milles iga sõna on tema arvates justkui püha tõde, milles kahelda on patt. Tema jaoks tundub täiesti paigas olevat fakt, et just tema jutu järgi tulebki elada, kõik muu on rumalus ja jamps.

Samasugune oli ju ka Kaljulaidi eakaaslane Taavi Rõivas, kes tundub siiamaani arvavat, et tema tegi oma valitsemise ajal kõik õigesti. Nüüd käib Rõivas ringi ja ulub, kuidas tema elutööd tahetavat hävitada, märkamata seejuures, et keegi ei soovi teda peaministriks tagasi, sealhulgas ka tema enda erakond – ju siis polnud elutöö seda väärt.

Aga naastes Kaljulaidi juurde, tuleks paar tema rumalust ära klaarida.

“Midagi sellist oli ka enne Brexiti hääletust UK-s. Väga paljud said alles referendumile järgnenud hommikul aru, mis juhtus. Aga siis oli juba liiga hilja,” toob Kaljulaid paralleeli, hoiatades rahvuskonservatiivide valimise eest. Noor vasakliberaal ei saagi kunagi mõistma seda, et keegi võib ka põhimõtte pärast mingil moel hääletada – näiteks selleks, et olla oma riigis ise otsustaja. Kaljulaidi jaoks on selge ainult üks – need, kes mõtlevad, nagu mina, on õigel teel, teised on kas petetud või lihtsalt rumalad.

“Paremäärmuslike ja populistlike poliitiliste jõudude suurimaks töövõiduks on see, et “tavaline inimene” lööb poliitikale käega. Mõtlesin selle peale, kui istusin kliimadebatil Martin Helmega ühe laua taga. Publik kuulas tema monolooge natuke sellise näoga, et “Ah, see kõik on nii tüütu juba”. Kui mina oleks nendel valimistel valija, mitte kandidaat, siis ma ei tea, kas ma läheksin üldse valima,” kirjutab Kaljulaid.

Mõttetumat ja ekslikumat jama annab ikka ajada! Tavaline inimene ei löö praegu kusagil käega, vaid valimisaktiivsus hoopis kasvab! Lääne-Euroopas tuleb üha enam inimesi välja, et anda hääl Voxile Hispaanias, AfD-le Saksamaal või Rootsi Demokraatidele – seda näitab ka konservatiivsete jõudude tugevnemine paljudes riikides. Sellega seoses aga kasvab ka liberaalsete ja vasakpoolsete valimisaktiivsus, sest nad ei taha konservatiive võimule lubada.

See tüütu näoga Mart Helme kuulamise jutt on Kaljulaidi enda hinnang ega vasta ilmselt tõele. Mis aga puutub EKRE valijatesse, siis Kaljulaid neid paraku ei näegi – ja nemad lubavad küll täiega hääletama minna ja igal juhul EKRE-t toetada. Kaljulaid pole käinud ka üritustel, kus noored tahavad Helmedega koos pilti teha, vanad aga tänavad neid – aga see kõik toimub väljaspool kaljulaidilikku ruumi!

“Räuskavad EKRE-lased muudavad poliitika nõmedaks, mis ongi nende eesmärk. EKRE valija tuleb igal juhul välja ja veidi aja pärast oleme nagu täna ungarlased – elame samuti “osaliselt vabas” Euroopas,” väidab Kaljulaid. Poliitika muudavad nõmedaks pigem Keskerakonna poliitikud, kes on Tallinna linna valitsedes täielikult korruptsioonisohu vajunud – isegi valimiste ajal õiglast riiki kõigile kuulutades on neil kohtuasjad ja rahanõudmised kaelas.

“Osalt vabad” ungarlased aga elavad turvalises riigis, mitte Strasbourgis, kus tulistamise hetkel oli vähemalt kaheksa eestlast vahetus sündmuskoha läheduses, sealhulgas üks europarlamendi saadik ja kaks ajakirjanikku. Budapestis Kaljulaid pühasõdalase kuuli ei saaks, aga Brüsselis on tal see võimalus alati olemas.

Nii et Raimond Kaljulaidi jutu võiks kokku võtta vanasõnaga “Palju kisa, vähe villa!”

UU

Kommentaarid