13.11.2023
Jaak Valge
Milline oli Eesti olukord, kui tuli olla kahe vaenlase vahel ja püüti poliitiliselt neutraalseks jääda? Küsib Postimehe lisa EKRE poliitikult, ajaloolaselt Jaak Valgelt.
Valge vastab: “Eesti Vabariik on olnud ajaloos kahel korral sõdivate naabrite kõrval neutraalne riik. Ent need olukorrad pole kaasajaga sarnased. Esimene neist oli aastatel 1920. aastal, mil bolševistlik Venemaa pidas veel kodusõda ning kuni hilissügiseni sõda Poola vastu. Samal ajal lubas 1920. aasta alguses Nõukogude Venemaaga rahu sõlminud Eesti Vabariik vahendajatel bolševike poolt röövitud kulla vastu suurtes kogustes relvi ja sõjavarustust tarnida. Kindlasti toetasid need tarned bolševikke, sõdade võitmisel olid aga vaevalt otsustavad. Igatahes oli vahendajate tulu muinasjutuline ja oma osa sai ka Eesti riik. See ei olnud siiski liitlaste mahamüümine, nagu kaasajal on näiteks Ukrainat kahjustav äritegevus Venemaaga. Sest vene valgete vastu polnud Eestil usaldust ja Poola vastu sõdis toona oma maa eest ka Leedu. Ent õnnelik ei saanud Eesti teenitu üle siiski olla, sest need kergesti saadud summad lõid illusiooni, justkui Eesti saakski olla vahendaja Ida ja Lääne vahel. Tulemuseks oli järgmise 3-4 aasta ekslik majanduspoliitika, millest saadud kahju Eesti maksumaksja kinni maksis.
Teine juhtum oli aastatel 1939-1940, peale maailmasõja puhkemist 1. septembril 1939 kuni Eesti okupeerimiseni 17. juunil 1940. See, kui Nõukogude Liit ja Saksamaa omavahel liidu sõlmivad, olles Eesti ühe olulisema kaubanduspartneri Suurbritannia isoleerinud, oli Eesti välis- ja majanduspoliitika õudusunenägu. Valikuid oli nüüd vähe. Nõukogude Liit ja Saksamaa surusid Eestile peale kaubanduslepingud, mis olid nende sõjamajandusele kasulikud, nagu näiteks põlevkiviõli tarned Saksamaale. Pool kogu Eesti väliskaubandusest toimuski 1940. aastal Saksamaaga ja viiendik Nõukogude Liiduga. Kõrgete pakutud hindade tõttu olid need lepingud ka Eestile pigem kasulikud, küll aga jätsid mõlemad lepingupartnerid osa oma kohustustest täitmata. Seevastu Saksamaaga sõdiva Suurbritanniaga soikus Eesti kaubavahetus 1940. aasta esimesel poolel peaaegu täielikult. Ühendusteede läbilõikamise tõttu tuli kasutada kaudset teed läbi Skandinaaviamaade. Et seda vähe tehti, pole mõtet Eestile ette heita, sest Eestis liitlaseks peetud Suurbritannia oli 1939. aasta suvel olnud valmis Balti riikide kahimiseks Nõukogude Liidule. Küll aga võinuks Eesti osutada suuremat abi Talvesõjas olevale Soomele, aga teadaolevatel andmetel Eesti autoritaarvõim Soome väliskaubandusliku toetamise võimalusi ei otsinud.“
Need kommentaarid olid antud Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ajaloo professori Olaf Mertelsmanni pikema käsitluse peale pealkirja all: „Sõdade aegu on vastased ikka omavahel kaubelnud – kas see komme peaks jätkuma?“
„Teise maailmasõja ajal olid USA kaupadel Saksa vedamisel peal keeld. Samas – Coca Cola töötas Saksamaal edasi ja siis leiutatatigi aseaine Fanta. Pärast sõja lõppu jätkas Saksa Coca Cola Ühendriikide juhtimise all, nagu midagi poleks juhtunudki. Fanta muutus kontserni tooteks.
Mertelsmann tegi taaskord selgeks, et kaasaegseid, pikaajalisi sõdu ei saa pidada ilma rahvusvahelise kaubavahetuseta, sest praktiliselt ükski riik pole täielikult isemajandav.“
Ta käsitles seda küsimust Saksamaa näitel peamiselt teise maailmasõja ajal,