Urmas Reitelmann: ajalugu kordab ennast täna, aga veidi peenemate nüanssidega

Eesti,
©UU
Kaitseliitlasena soovib Urmas Reitelmann igas asjas täpset selgust ja seekord ta seda läbi ametnikega vestlemise ka saavutas.

Hiljuti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitunud kauane teleajakirjanik ja -produtsent URMAS REITELMANN möönab, et võõrpäritolu inimeste ja võõraste seaduste surve Eesti riigile meenutab talle üha enam vene okupatsiooniaega. Aga õnneks koguvad rahvuslikud jõud toetust nii Eestis kui ka Euroopas.

Urmas Reitelmann sattus telesse tööle juba 1978. aastal, algul filmioperaatori assistendi, hiljem režissööri assistendina legendaarse Tiina “Kodulinn” Mägi juures. Kõige paremini mäletatakse teda aga ilmselt Aktuaalse Kaamera (AK) uudisteankruna, kus ta oli eestlaste telepurgis peaaegu igal õhtul kuni 90-ndate alguseni.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eestlaste igaõhtune kaaslane

Kogu ETV oli toona tulvil erakordseid inimesi ja isiksusi nii ekraanil kui ka selle taga. Kui täna räägitakse legendidest või staaridest, siis ikka mainitakse toonaseid, ennekõike muidugi Mati Talvikut ja Valdo Panti, ent staari mõõdu andsid välja ka Aktuaalse Kaamera diktorid, teiste seas Urmas Reitelmann.

“AK üks tugevus oli ilmselgelt oma valdkonna ja selles tegutsevate inimeste tundmine,” räägib Reitelmann. “Tööstust tundvat toimetajat näiteks ei saadetud tegema põllumajandusuudist. Kompartei keskkomitees käisid muidugi eraldi seltsimehed, kes ei pruukinud kaugeltki olla ilmavaatelt kommunistid. Kui seltsimees Rein Ristlaan kuulnuks suitsunurgas räägitut, saanuks ta infarkti, sõit 4. haiglasse [nomenklatuuri teenindav haigla – toim.] olnuks kindel. Tele- ja raadioeetris olevate inimestega tehti toona väga tublisti tehnilist tööd: hingamis- ja hääleharjutusi, õpetati tekstide edastamist. Lugesin valjusti ette kogu ”Kalevipoja” – sel moel, et värssidest ka mingi jutustus kooruks.”

Kõige eredamalt on Reitelmannile mällu sööbinud vana-aasta õhtud, mil kõik ETV diktorid koos rahvaga kodus uut aastat vastu võtsid. “Vene okupatsioon oli hall, kõik eredad sündmused toimusid väljaspool nn ühiskonnaelu. Televisiooni- ja Raadiokomitee töötajaile oli ilmselt üks eredamaid sündmusi jalgpallilahing Kadrioru staadionil, millest kasvas välja üks tore märul ja noorterahutused. See päädis mitmele kolleegile eetrikeelu ja muude karistustega. Olin ise staadionil ja tunnismees.”

Eestlaste terve mõistus

Reitelmann on kaugel sellest, et 1980-ndate elu ENSV-s idealiseerida. “Aeg oli tagantjärele mõeldes muidugi tülgastav. Noore mehena olid noore mehe talitamised ja huvid – noorus on noorus isegi sõja- ja nõukogude ajal. Aga 80ndad algasid raevuka venestamise ja ideoloogilise survega. Eestlase toonast tervet mõistust ja leidlikkust tuleb lihtsalt imetleda. Ühismajandi- ja tööstusjuhid laveerisid kinnipaneku piiril, varustajad tegid Venemaal imetrikke, äri õitses niipalju, kui see orjalaagris õitseda võis. Elu oli sedavõrd absurdne, et tegelikult said kõik aru: pidu lollidemaal ei kesta kaua.”

Teletöötajana tuli kokku puutuga ka KGB-ga. “Vene võim oli vastik ja eks läbi tuttavate saadeti “heatahtlikke” soovitusi vähem suud pruukida. Otsene kokkupuude tuli aga sootuks teise kandi pealt. Tegin Noortestuudios Tiina Mägi assistendina vestlussaadet Hardo Aasmäe, Mati Heidmetsa ja Peeter Tulvistega. Jube hea saade oli – muide, tänapäeval ei saaks nii säravat triot ERR-i laua taha.

Pärast otsesaate lõppu palusime inimestel toimetusse helistada ja omi mõtteid jagada. Salvestasime kõned suurel stuudiomakil. Selleks oli iga kord vaja mingid “otsad” telemaja keldris õigesse asendisse panna. Need panijad olid elektrike sildi all tegutsevad KGB tehnikud, kes oma alati suletud uksega tagaruumis siis asjad nii korraldasid, et tollele telefonile võetud kõnesid ei salvestatud “organites”, vaid toimetuses. KGB vari muidugi lehvis kõikjal, igas toimetuses arutati üsna varjamatu irvitamisega, kes meie seast koputaja on ja eks me pidasime mõne kodaniku ees pool suud kinni ka.”

Kuidas aga saada hakkama olukorras, kus päris ausalt ei tohtinud millestki rääkida? Reitelmann märgib, et eesti keel on väljendusrikas ja annab vabadust küllaga. “Ka koma, paus ja rõhk on teinekord väga tähenduslikud. Me polnud keegi toona mingid dissidendid, ja klassiku definitsioon “vabadus on tunnetatud paratamatus” kehtis siis ja kehtib tänases, järjest jaburamaks kippuvas ühiskonnas. Ausalt rääkida küll ametlikult ei saanud, kuid ega keegi väga kontrollinud ka. Tsensor vaatas uudistekausta läbi, kuid tema otsis rohkem sõjasaladusi mingi talle teadaoleva eeskirja järgi. Needasjad olid teada, ja keegi neid eriti torkima ei kippunud. Kui venelased Korea reisilennuki alla tulistasid, oli ohvrite arv saladus. Soome televisioon ja Ameerika Hääl nimetasid hukkunute arvu igas saates. Mõtlesin, et teen sama. Tegingi. Kirjutatud ja kontrollitud tekstis seda aga polnud ja mitte midagi ei juhtunud.”

Reitelmann meenutab, et kord läks salvestatud AK eetrisse must-valgena, kui ta oli 24. veebruaril “kogemata” selga pannud valge särgi sinise lipsu ja musta pintsakuga. “Kõik said aru, kuid keegi ei öelnud midagi.”

Elu pärast Aktuaalset Kaamerat

Juba AK ajal asutas Reitelmann kadunud sõbra Tiit Rammoga Kinokomitee alluvusse loomingulise ühenduse Eesti Infofilm. Muide, Mihkel Oviiri soovitusel. Oviir töötas toona ENSV justiitsministeeriumis. ”Loominguline ühendus oli kooperatiivide kõrval ainus seaduslik võimalus majandada sotsialismi viljastavates tingimustes kapitalistlikul moel ja repressioone kartmata,” ütleb Reitelmann.

“EIF-i ilmselt tuntuim toode oli VHS-kassett “Eestimaa laul”, mida paljundasime Moskvas NTC ja PAL formaati ning müüsime tohtus koguses nii kodu kui ka välis-Eestis. Üürisime toona ETV ülekandebussi ja meeskonna. ETV poleks muide lauluväljaku suurüritusest täismõõdulist salvestust teinud. Kardeti ilmselt.”

Peagi kutsus Rein Karemäe Reitelmanni ERF-Maurumisse produtsendi ametisse. Selle töö kõrvalt ta AK-d enam lugeda ei oleks jõudnud. “Õigesti tegin, et läksin, sest siis läks lahti Eesti vaikne minemahiilimine nõukogude orjalaagrist ning kõige jäädvustamisel ja maailma vahendamisel oli tegemist tohutult,” tunnistab ta. “Tagantjärele tundub üsna pentsik, et olin kõikide oluliste sündmuste juures. Olen sõpradega arutanud, et meie põlvkonnale on antud tohutu õnn ja ainukordne võimalus elus olla murranguliste, rahvusele oluliste sündmuste tunnistaja.”

Edasi oli Reitelmann ametis välisministeeriumi pressiesindajana Lennart Meri, Jaan Manitski ja Trivimi Velliste alluvuses. “Palgad riigiametis olid aga toona sedavõrd nigelad, et kui olin ära kulutanud viimased säästud, olin sunnitud taas minema ettevõtlusse.”

Kaadri taga

Aastaid toimetas Reitelmann kaadri taga – ta on olnud mitme Eesti telesarja ja saate produtsent, teiste seas “V.E.R.I.”, “Waba Riik” ja ”Kired”. Kõige õnnestunumaks peab ta arstidest jutustanud sarja “V.E.R.I.”. “Haiglasarjad ei ole põhjuseta maailmas populaarsed, lisaks Eesti eri põlvkondade parimad näitlejad – absoluutne tipp.”

Reitelmann ei ole praegu suur televaataja. “Erakanaleid ei vaata ma üldse. Mul on üsna tõsine reklaamiallergia. Kommertsraadiojaamadega on asi sama, arvutis on reklaamiblokeerija. Kanal 2 vaatasin viimati, kui nad näitasid HBO ja BBC ühistoodangut “Rome”, TV 3 aga siis, kui olin “Kes tahab saada miljonäriks?” produtsent. Mul on katusel satitaldrik, mis on suunatud Skandinaavia Thori saatjale. Sealt on nähtavad kõik Soome kanalid, Rootsi, Taani ja Norra omad, lisaks CMore’i reklaamivabad filmikanalid pluss veel kõik meie kaabeltelevisioonis nähtavad.
Eelistan BBC Brit’i ja Earth’i. Ilmselt tuleb varsti ka mõne voogedastust pakkuva kanali kliendiks hakata. Olen nõus maksma, et pääseda reklaamist – eriti Eestis tehtud reklaamist.”

Kauase meediainimesena tõdeb Reitelmann, et meediatarbimine muutub igas segmendis. “Trumpi valimine presidendiks näitas kogu maailmale nn kvaliteetmeedia müüdavust ja mõjuvõimu kaotust. Praegu ei ole enam vähimatki tähtsust, mida kirjutab NY Times, saati siis Eesti Päevaleht.”

Lühikest aega oli Reitelmann seotud ka Res Publicaga. “Res Publica pressiesindaja olin erakonna asutamise ajal. Kui erakond loodud sai, lahkusin. See oli taaskord tohutult põnev pakkumine. Kui palju inimese elus ikka ette tuleb võimalust olla erakonna loomise juures? Korraldasin liikmete kirjutiste ilmumist ülemaalistes ja maakonnalehtedes, koostasin pressiteateid. Olime ilmselt väga tõhus meeskond, sest esialgne edu oli muljetavaldav.”

Reitelmann aga pettus Res Publicas hoopis varem kui eesti rahvas. “Hakkasin kiiresti nägema ka varjatud allhoovusi ja otsustasin, et poliitikale ma selles seltskonnas ei pühendu. Ma ei tahaks ennast prohvetiks ülendada, kuid täna näeme haledat pilti, mille ettekuulutusi eemalseisjad toona ei hoomanud. Hea kogemuse sain aga ometi, eriti trükiajakirjanduse koha pealt. Toimetuste kohal lehvis – nagu tänagi – omanike vaim ja erakondlik eelistus. Ainus, kes lajatas kõigile võrdselt ja valimata, oli Õhtuleht.”

Kaitseliidu erakordne vennaskond

Viimased kümme aastat on Reitelmann pühendunud Kaitseliidule. “Aitasin kunagi Benno Leesiku ajal korraldada “EstTattoo” sõjaväeorkestrite kontserte. Leesik võttis nööbist kinni ja kutsus. Eks ma olin selleks hetkeks ka vaimselt valmis. Oli vaja tõuget, ja ma ei kahetse. Kaitseliit on erakordsete inimeste erakordne vennaskond. Ma ei olnud mingi veendunud sõjard, Kaitseliit aga vajas ja vajab ka praegu lisaks sõjalistele võimetele inimeste kutseoskusi ja kogemusi. Neid olen ma saanud kümme aastat rakendada Tallinna maleva Toompea malevkonna teavituspealikuna, ja nüüd viimased viis aastat peastaabis.”

 

Reitelmann möönab, et rahvuslikku kasvatust ta kodust kaasa ei saanud. “Rahvuslus tekkis kuidagi iseenesest. Algklassides viis mu koolitee mööda Veerenni tänavat. Seal elasid ka vene ohvitseride pered. Loomulikult klobisime aeg-ajalt venelasi, vahel saime ise peksa. Sealt ehk imbus midagi hinge. Hiljem ajalugu uurides ja ilmaasju taipama hakates rahvuslus süvenes – kuidagi märkamatult. Mulle on sümpaatsemad väikesed rahvad: eestlased, flaamid, taanlased. Me oleme haavatavad. Peame kokku hoidma, suured ei viitsi meiega arvestada. Üks kunagine suursaadikust kolleeg iseloomustas tänast olukorda: kui midagi on lahti Saksamaal või Prantsusmaal, siis on see EL-i probleem, kui aga Eestis, on see Eesti probleem. Seda tunnistas ta muidugi eravestluses.”

Reitelmanni sõnul on konservatiivid ainus erakond, kes on otse öelnud, et kuningas on alasti. “Meie eesmärk peab olema Eesti ja Euroopa, kus on inimväärne ja mõnus elada eestlastel ja teistel kultuurrahvastel. Kus keegi ei ütle meile, millise direktiivi järgi me oma elu painutama peame või milline on selle poolaasta pagulaskvoot.”

Rahvuslikud jõud koguvad toetust

Reitelmann meenutab, et kunagi ilmus ajakirjas “Pioneer” luuletus “Mägra maja”, milles kirjeldati ausat ja töökat mägrapere, kellele saabusid külla kährikud. Kährikud ”unustasid” ennast sinna elama, ja oh seda õudust, mis edasi sai. Loomulikult keelasid vene võimud luuletuse ja raamatukogudest korjati ajakirjad ära, sest “külalised” olid samastatavad venelastega. “Ajalugu kordub täna, küll veidi peenemate nüanssidega, aga uut pole siin miskit. Viimastel aastatel taban ennast järjest sagedamini deja-vu-võrdlustelt vene okupatsiooniajaga,” ütleb Reitelmann.

Ta kinnitab, et EKRE-ga tuleb arvestada kõigil erakondadel, meeldib see neile või mitte. “Rahvuslikud jõud koguvad toetust igal pool. Loodetud amorfset nn eurooplast ei ole tekkinud, rahvad jäävad flaamideks, brittideks ja eestlasteks. Vasakpoolne ideoloogia kaotab pooldajaid ja vikerkaarevärviline narkouim kaob. Madalmaade parlamendis ei saanud sotsid ainsatki kohta, Prantsusmaa sotsialistlik partei lõpetas eksistentsi, Rootsi demokraadid on tõusev jõud. Eesti ei ole kauge saar, kus samad protsessid poliitikat ei mõjutaks. Ma ei tea, kus asub võluvits, mis muudaks EKRE üleöö peaministrierakonnaks, ja võib-olla ei olegi see suurim eesmärk. Ehk on esialgu olulisem ära hoida fataalsed lollused ja anda rahvusele tagasi selge silmavaade, visioon ja eesmärgid? Aeg annab arutust. Kui ma sellesse ei usuks, ei oleks ma enda jaoks olulist otsust [liituda EKRE-ga – toim] teinud.

Urmas Reitelmann kandideerib Tallinna linnavolikokku Kristiine valimisringkonnas

Ta leiab, et Tallinnas tuleb hakata lahendama probleeme sisuliselt ning selleks peavad poliitikud rohkem kuulama spetsialistide nõu. „Autouputust ei leevenda parkimistasude tõstmine, vaid ühistranspordi arendamine. Kui ise ei oska, tuleb küsida asjatundjatelt. Seda tuleb sagedamini teha nii Tallinnas kui ka Eesti riigis.“ Samuti peab Reitelmann oluliseks linnavalitsuse puhastamist korruptsioonist. „Linnavalitsus on elanike jaoks. Maksuraha kasutamise eesmärk peab olema korras tänavad, lastehoid, haridus, sujuv liikluskorraldus, kultuur.“


Foto: Aldo Luud, Õhtuleht

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused