15.10.2018
Soomlaste koll Abderrahman Bouanane, keda väidetavalt kapis polnud.
Poliitilised oponendid on alatasa väitnud, et EKRE hirmutab inimesi väidetavate pseodoprobleemidega, mida reaalsuses tegelikult polevat. Kas see ikka on nii?
Kaja Kallas on näiteks rääkinud sellest, et rahvuskonservatiivid puhusid lõkkele jutud massiimmigratsiooni ümber, aga seda polevat ju Eestis ollagi (Kallase väitel polevat seda ka Euroopas tunda).
Esimene moment, millega sellised demagoogid arvestada ei soovi, on see, et pidevate (ja sageli tühjana näivate) hoiatustega hoitakse ära probleemi pärale jõudmine. Ilmselt on EKRE-l just suur roll ühiskonna meelsuse kujundamisel, mis on Eestist teinud riigi, kuhu migrandid tulla ei taha (suurem roll on mõistagi meie vaesusel, mis ei luba pagulasi piisavalt poputada).
Rahvuskonservatiivide pidev jutt sellest, kuidas ülikoolid veavad tudengite sildi all neegreid sisse ja et neid on tänavad juba täis, on ilmselt mõnegi aafriklase smugeldamise pooleli jätnud. Ei maksa unustada ka seda, et Ratase valitsus hakkas kord rääkima sellest, et Eesti kvoodiplaan polevat veel täis ja paarkümmend inimest saab juurde võtta, aga just EKRE juhtis tähelepanu sellele, et leppe tähtaeg on läbi ja nende pagulaste juurdevõtmine enam läbi ei lähe.
Teine, kõige olulisem moment on see, et ennetamine (ehk EKRE-poolne “hirmutamine) on alati eelduseks, et traagilised sündmused üldse kohale ei jõuaks ja toimuma ei hakkaks – kui nad juba kohal on, siis on sageli hilja neid ära hoida, või nõuavad kulutused turvalisusele tohutuid summasid, nagu see täna Lääne-Euroopas on.
Ilmselt ei usutud ka Soomes veel rändekriisi alguses, et sel põhjamaal terroristidega tegeleda tuleb – kuni Turu pussitamine andis teada, et pühasõdalased on kohal! Vaevalt, et 2015. aastal keegi oskas Euroopas eeldada jalakäijate jahtimist kaubikuga kõnniteel – aga nüüd see enam ei üllata! Kuigi Eestis on kaks naisesüütamise juhtumit juba olemas, näib võimuringkondades valitsevat arusaam, et ohuga tuleb võidelda siis, kui ta juba rahvast loogu niidab. EKRE on siiani kindlat joont ajanud – me ei vaja sõdades karastunud moslemeid ja neegreid siia!
Kolmas moment on see, et needsamad kartellipoliitikud kasutavad “EKRE hirmutamisega” hirmutamise ära ja teevad ise need hirmud reaalsuseks. Kui kooseluseaduse ümber möllasid ägedad kired, siis räägiti, et hirmud on asjatud, seda seadust olevat vaja ainult geidele omavahelisteks juriidilisteks asjaajamisteks – ja nüüd on Siil Priidik geiagenda juba lasteaedadesse toonud ja teise klassi lapsed õpivad lesbiperet tundma.
Vasakliberaalide eesmärgiks ongi reaalseid hirme naeruvääristada, et need siis ise kohale tuua ja inimesed fakti ette panna. Praeguseks on lisaks geidele pildile tõstetud ka transsoolised – jääb vaid küsida, millal pedofiilid au sisse tõstetakse, sest see pidavat ju ka vaid seksuaalne suunitlus olema, kui kellelegi lapsed meeldivad.
Tegelikult peaksime me kõik olema ülitänulikud Evelin Võigemastile, kelle lugu “Paneme tule põlema ja näitame, et kapis ei ole kolli” ilmus Postimehes 2016. aasta 17. märtsil. Ja vaid viis päeva hiljem, 2016. aasta 22. märtsi hommikul toimus Brüsselis kolm koordineeritud pommiplahvatust: kaks Brüsseli lennujaamas Zaventemis ning üks Brüsseli metroo Maelbeeki metroojaamas. Rünnakutes hukkus 32 tsiviilisikut ja kolm enesetaputerroristi, üle 300 inimese sai vigastada. Kollireklaam missugune!
Praegugi üritavad Eesti kartellipoliitikud ja sallivuslased ühiskonda “EKRE hirmudega” hirmutada ning otsivad kapist kolle, märkamata, et nood seisavad nende selja taga ja ainult EKRE vehib hoiatavalt.