Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vasakpoolne meedia surub taas peale vabandamishullust, sedapuhku maasikamaitselist

-
07.07.2020
Kui tualettpaber veel defitsiit oli, siis nimetati selliseid väljaandeid peldikupaberiks. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Eesti Päevaleht Kärt Anvelti isikus ei suutnudtaas hoiduda Eestisse marksistlikku vabandamistaktikat importimast, kuid vähemalt rahvuskonservatiivid selle ajupeetusega kaasa ei lähe.

“Kõik otsused, mis Eesti valitsus on viimastel kuudel langetanud, on olnud õiged ja tehtud Eesti rahva hüvanguks,” ütles rahandusminister Martin Helme Kärt Anveltile vastusena küsimusele, millal ta maasikakasvatajate ees vabandab.

“Ma ei tegele vabandamisega. Me elame ajastul, kus kõik tahavad solvuda ja kangesti nõuavad vabandusi. Ma ei näe üldse, mille eest ma vabandama pean,” märkis Martin Helme. „Mu meelest peaks üldse Hiina kompartei vabandama koroonaviiruse maailma [valla] päästmise eest – kui kelleltki tahetakse vabandust”. (ärileht.ee)

Seda teemat kommenteerib poliitikavaatleja Harri Kingo:

“See on nüüd küll ajakirjaniku ebaprofessionaalsus ja väga madal lend, kui ta võtab taas teemaks vabandamise nõude. Neid vabandamiste nõudmisi ja ka vabandamisi on meil viimasel ajal juba sedavõrd palju olnud ja seda vabandamist on sedavõrd palju ekspluateeritud, et see on muutunud kõige tobedamaks ja nürimaks ajakirjanduslikuks klišeeks. Ebaeetiliseks teeb sellise nõudmise ajakirjaniku isiklik eeldus, et keegi on milleski ette ja tõendusteta süüdi.

Iga enesest veidigi lugu pidav ajakirjanik peaks sellisest kellegi ette süüdlaseks tembeldamisest hoiduma nagu katkust. Igaüks aga, kellelt seda nõutakse, peaks säilitama eneseväärikuse. Kui minule esitaks mõni ajakirjanik nõudmise millegi eest vabandada, ma lõpetaks intervjuu andmise samal hetkel ja sel ajakirjanikul ei tekiks enam kunagi võimalus minult intervjuud saada. Ta on oma madalust ja võimukust mulle demonstreerinud – sellest mulle piisaks, et ta enda jaoks olematuks kuulutada.

Ajakirjanikud võiks ükskord mõista, et kelleltki vabanduse nõudmine ja vabandamisele sundimine on mõttetus, et see on vaid oma võimukuse demonstreerimine ja samas teise inimese alandamine, praktiliselt vägisi põlvili surumine. Selline nõue on üksnes kas isikliku või oma tsunfti võimuambitsioon, sest sundvabandamine pole ju reaalne vabandamine. Seda teab iga normaalne inimene.

Vabandamine ei ole mitte midagi väärt, kui see tuleb sundi rakendades ega tule vabatahtlikult, ei tule isikust enesest, tema muutunud arusaamadest, siirast kahetsusest ja südametunnistusest.

Niisiis, meie ajakirjandus on sellise vabandamise nõudmise muutnud oma malakaks ja enese kehtestamise instrumendiks igaühe suhtes, kelle vaid ajakirjandus välja valib. Põhjuse selliseks nõudeks leiab alati. Kuid selle nõudmise eesmärk pole inimese teadvuse avardamine ja tema südametunnistuse tärkamine, vaid vabandamise nõude mõte on üksnes ideoloogilistest põhjustest tingitud oma võimu näitamine ja vägivaldne teise isiku alandamine.

Juba ammu saab minu jaoks iga ajakirjanik, kes taas nõuab kelleltki vabandamist, endale pikaks ajaks taha rasvase miinuse. Miks? Aga seepärast, et vägivaldne teise alandusse sundimine on ühest küljest ajakirjaniku rumal ülbus, mille abil ajakirjanik seab ennast teise üle eetiliseks kohtumõistjaks, teisalt on selle nõude ainus eesmärk kellegi oma võimule allutamine ja avalik alandamine.

See pole ajakirjandus. Isik, kes sellist “relva” kellegi vastu kasutab, pole ajakirjanik. Isikliku ebaeetilisusega ei saa kedagi eetiliseks kasvatada, ammugi mitte sundida. Absurd!”