Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

VIDEO | Endine metsavend Ruuben Lambur: “Putin on liiga kaugele lastud”

28.02.2022
Laadime sisu...

Rakvere lähedal elav 96-aastane Ruuben Lambur on endine metsavend, kes 18 aastat oma elust näinud ja kogenud õudust ja hirmu, ent seda põrgut enda sõnul enam kaasas ei kanna. Eile rääkis Uute Uudiste lugejatelegi tuttav vabadusvõitleja oma elust ja kannatustest ETV-s.

Ukraina sõjaolukord tõi Ruuben Lamburile meelde 1941. aasta. “Ta on liiga kaugele lastud,” ütles endine metsavend president Putini kohta “Hommik Anuga” saates. Sellist metsavennasõda, nagu oli tema ajal, praegu tulla ei saa. “Tänapäeval võib juba kosmosest tikutoosi metsa alt üles leida, ammugi siis veel relvaga liikuvaid inimesi.”

1941. aastal viidi Lamburi kaks venda Venemaale, kus nad tribunali otsusega maha lasti. See polnud midagi enneolematut – tol ajal lasti sadu ja sadu eesti poisse maha. Lamburi isa oli Eesti ajal seltskonnainimene ja tolleaegse Isamaaliidu juhatuse liige, vend kaitseliidus ja ta ise koos teise vennaga noorkotkas. “Meie aeg oli veidi teistsugune, lõppenud oli alles Vabadussõda ja me olime niisuguse laine peal,” ütles mees.

Võõrvõimu saabumisega 40-ndatel lõppes ka noorkotkaste kokku tulemine. “Meie juhendaja oli sel päeval väga mõtlik ja rääkis, et noorkotkaste organisatsioon on keelustatud, me ei tohi enam kokku tulla. Ta hakkas ära minema, aga keeras hetkeks ümber ja ütles sõnad, mida ma kannan endaga eluaeg kaasas: poisid, ärge siis vannet unustage. See oli midagi nii püha,” meenutas Lambur pisarsilmi.

Vaenlase eest Eestist põgenemist ei tulnud Lamburil kordagi pähe. 1944. aasta jõulude ja uue aasta vahel tulid ööpimeduses julgeoleku väeosad küladesse, üks suurem maja, kas kuultuuri- või koolimaja, tehti staabiks, lähedalt võeti hobused ja küladest hakati inimesi kokku korjama. “See oli väga ootamatu. Mind viidi saali, kus oli juba oma 30 meie küla pereisa ja -poega. Nad olid nii ära töödeldud, üleni verised, oma naabrimehe tundsin ma riiete järgi ära,” ütles Lambur. Natukese aja pärast oli samas seisus ta ise. “Otsustasin, et esimesel võimalusel ma põgenen ja see õnnestus. Kolm aastat pidasin vastu, kolm korda sain haavata,” rääkis ta. Kaks korda sai mees haavata jalga, ühe korra pähe, kui läks vaatama oma kodu, kus juba võõrad inimesed sees elasid.

“Siis läks tulistamiseks lahti. Hakkasin püstolikassetti vahetama, käis plaks vastu nägu ja kukkusin. Õnneks mõistus ära ei läinud, ajasin end püsti ja tuigerdasin maja taha ning hakkasin metsa minema. Kukkusin ja läksin, kukkusin ja tõusin ja läksin. Ärkasin metsa all.”

Lambur oli verest pea tühjaks jooksnud ja jõuetu, pea hirmsat kolinat ja mürinat täis. Ta ei tundnud enda sõnul mitte valu, vaid suurt piina. “Siis hakkas seiklus. Alguses mõtlesin, et mis sellel enam mõtet on. Riik on varastatud, ema-isa ja pere on ära viidud. Iga päev sõbrad langevad ja nöör tõmbub koomale. Teen ühe näpuliigutuse ja sellega on kõik,” lausus ta. Siis mõtles Lambur aga, et paljud tema kaaslased on palju hullemast olukorrast välja tulnud, miks tema siis nüüd alla annab. “Mul oli tarvis paar kilomeetrit minna, selle ma läksin sama päeva õhtust järgmise ööni. Ja sain kohale inimeste juurde.” Seal sai Lambur turgutust, aga veel neli kilomeetrit ootas ees. “Ma pidin oma kaaslastele sõna saatma. Poiss lõikas mulle paraja kepi, toetas teiselt poolt ka ja läksime,” meenutas ta.

Endisel metsavennal on põhimõte mitte pakkuda vaenlasele seda rõõmu, et ta vihane oleks. “On mõned üksikud hetked, kui silm märjaks läheb ja mis seisavad meeles. Aga kogu see 18-aastane põrgu, seda ma ei kanna kaasas, see on ununenud,” ütles Lambur.

Eestlastele soovitab ta mitte liialt muretseda ja sellega endale haiget teha. “Elu on selline nagu ta on. Ta ei lähe meist mööda. Puudutab ta meid nii või teisiti, kas nüüd olukorrad meie elu ähvardavad või meid puudutavad, ei maksa sellele mõelda. Kui ta tuleb, tuleb iseenesest, kui ta ei tule, siis ta ei tule. Kui palju tal oli võimalusi, et mult elu võtta…”

Praegu rõõmustavad Lamburit pere ja lapsed. “Mu lapselapselapsed kilavad ja kilkavad ringi, see annab rõõmu. Miks siis mitte rõõmustada!” sõnas ta.

Allikas: ERR

 

Vaata ka: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/saade-malumaastikud-metsavend-ruuben-lambur-kui-jossif-poleks-surnud-siis-poleks-keegi-siin-midagi-teha-saanud/