Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

VIDEO Jaak Valge: “Odav võõrtööjõud hoiab meie töötasu madalal ja pidurdab meie enda tööjõu naasmist Eestisse.”

-
06.07.2020
Laadime sisu...

Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) rääkis tänasel riigikogu erakorralisel istungil välismaalase seaduse muutmise seaduse (tööjõukriisi leevendamine) esimene lugemine arutlusel, et EKRE fraktsioon teeb ettepaneku see opositsiooni poolt esitatud eelnõu tagasi lükata.

“Tahaksin alustada positiivselt ja ütlen triviaalselt, et see ongi opositsiooni asi alternatiive pakkuda. Hoopis halvem oleks passiiv-agressiivne hoiak. Kui pakutud alternatiiv on konstruktiivne, siis on sellest ka kasu, vähemalt sunnib poliitikat analüüsima. Seda ma ka teen.

Niisiis miks üks rahvuskonservatiivne ja vabale majandusele orienteeritud erakond ei saa selle eelnõu poolt ega ka ühegi teise massilist võõrodavtööjõu kasutamist soodustava või säilitava eelnõu poolt kuidagi hääletada? Sellel on neli põhjust.

Esiteks näeme me Eesti ühiskonda tervikuna ja vaatame ühiskonna arengut pikema sihikuga, strateegiliselt, Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuse vaimus.

Ning konkreetsemalt. Meil on tohutu lõimumisprobleem. Mina ei tea maailmast ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse tase oleks püsielanike seas nii madal kui Eestis.

Odavtööjõu massilise sissetoomisega oleme asunud oma lõimumisprobleeme süvendama. Odavtööjõu sissetoomine soodustab ka idaslaavi kultuuritaustaga isikute Eestisse alaliselt elama asumist.

Toon mõned näitajad. 2017. aastast suurenes järsult lühiajaliste töötajate tarvitamine Eestis – aasta jooksul oli registreerimisi 7500, ning Eestisse asus püsivalt elama 1,2 tuhat Venemaalt ja Ukrainast pärit isikut rohkem, kui siit lahkus, 2018. aastal registreeriti Eestis 20 tuhat lühiajalist töötamist, ning Venemaalt ja Ukrainast pärit isikuid asus meile alaliselt elama 2 tuhat rohkem, kui siit lahkus.

2019. aastal oli lühiajalisi registreerimisi üle 32 tuhande, Ukraina ning Venemaa kodakondsetele anti välja üle 3100 esmast elamisloa ja Eestisse asus alaliselt elama üle 2,3 tuhande Venemaalt ja Ukrainast pärit isiku rohkem, kui siit lahkus. 2020. aastal ilmselt suureneb nii ehk nii Vene ja Ukraina kodakondsete Eestisse püsivalt elama asumine, seda inertsist.

On loomulikult selge positiivne korrelatsioon Eestis lühiajaliselt töötamise ja Eestisse püsivalt elama asumise vahel. Andkem endale aru, et iga riiki lühiajaliselt asunud isik võib soovi korral alati leida võimaluse siia püsivalt jääda. Sarnane muster toimis ka Nõukogude ajal, kui tuldi suurest Nõukogude Liidust Eestisse töötama. Kohale jäi iga kuues või seitsmes, aga sedavõrd suure läbivoolu tõttu tegi see siis kokku niivõrd suure hulga inimesi, et oleme praeguseni välispäritolu rahvastiku osakaalult Euroopa maade tipus.

2019. aasta rändetulemused võiks kokku võtta nii: eestlaste tagasiränne aeglustunud, Euroopa Liidu kodanike sisseränne pisut vähenenud ja nende väljaränne järsult suurenenud, idaslaavlaste ja muude kolmandate riikide kodanike sisseränne suurenenud. Kokkuvõttes on eestlaste ja ka teistest rahvustest põlisrahvastiku osakaal kahanenud, Venemaalt, Ukrainast ja muudest riikidest pärit hilisimmigrantide osakaal tõusnud.

EKRE seisukohalt on see probleem. Ning ma usun, et ka globaalses mõttes on see probleem. Mul ei ole midagi toredate ukrainlaste vastu, aga see mudel süvendab ebavõrdsust riikide vahel ning vastuolusid maailmas. Aga see on teine teema.

Teiseks põhjuseks on asjaolu, et odav võõrtööjõud hoiab meie töötasu madalal ja pidurdab meie enda tööjõu naasmist Eestisse. Nagu teada, ulatus ajavahemikul 2000–2017 meie negatiivne rändesaldo Euroopa maadega ligi 50 tuhande inimeseni, seejuures on lahkunute hõivestruktuur sarnane nendega, keda lühiajaliste võõrtöölistega oleme tarvitanud. Viimastel aastatel on rändesaldo tasakaalustunud, aga kindlasti on palju neid, kes – eriti saabuva majanduskriisi taustal – tahaksid veel Eestisse naasta. Kui tarvitame massiliselt odavtööjõudu, on neil selleks vähem võimalusi.

Nii – ma usun, et paljudele need argumendid ei mõju. Kasutagem siis majanduslikke argumente. Kolmandaks põhjuseks on asjaolu, et Eestis on suur tööpuudus ja ilmselgelt on rasked ajad alles ees. Tuletan meelde, et tööpuudus ja vaesus ähvardavad esimesena meie välispäritolu rahvastikku, seega suurendaksime lõimumisprobleeme veelgi.

Töötukassa andmetel on meil 28. juuni seisuga üle 51 tuhande töötu. Aga eelnõus märgitakse, et ka ehituses, tööstuses ja mujal on välistööjõu kaotus korvamatu. Tõesti või? Töötukassa andmetel oli 5300 praeguse töötu endine töökoht ehitussektor, neljal tuhandel tööstus. Ning kui palju on pakkumisel vabu töökohti? Vastus – põllumajanduses, metsamajanduses ja kalapüügis 862, ehituses 330 ja tööstuses ligi 800.

Seega põllumajanduses on vabu töökohti ja tööotsijaid ligikaudu võrdselt, ehituses on tööotsijaid 16 korda rohkem, kui tööd, tööstuses viis korda rohkem. Aga tõsi, vana inerts on tugev, kui räägime struktuursest tööpuudusest, siis see on olemas, ning see probleem tuleb ka lahendada. Kuid ma ei usu kuidagi põhimõtteliselt, et eestlaste töötahe on äkki ära kadunud. Soomes teevad ju eestlased neidsamu põllumajanduslikke töid, ka praegu. Küsimus on palgas ja töötingimustes, riigi heaolutasemes, mis võibki jääda sellele tasemele, et eestlased teevad neid tööd Soomes, aga mitte Eestis.

Nüüd jõuangi neljanda põhjuse juurde. Me ei ole jõudnud Euroopa viie rikkama riigi hulka, vaid oleme Eurostati andmetel tänaseks tarbimisvõimekuselt langenud kuue kõige vaesema Euroopa Liidu riigi hulka. Kui toome odavat võõrtööjõudu sisse, siis parimal juhul võidame lühiajaliselt, aga pikaajaliselt kaotame.

Tsiteerin Tartu ülikooli majandusteaduskonna dekaani, professor Raul Eametsa: “Asja tuum on madalam palk, mis võimaldab ettevõtjatel kulusid kunstlikult all hoida. Innovatsiooni mõttes on see negatiivne nähtus.” Ning ütlen nüüd veel omalt poolt mõned elementaarsed tõed. Turumajanduses on riigi rolliks vaba konkurentsi tagamine turul. Majanduses kuuluvad tootmistegurite hulka maa, töö(jõud), kapital ja ettevõtlikkus. Kui riik teeb mõnele ettevõttele või majandusharule eeliseid mõne tootmisteguri, näiteks tööjõu või ka näiteks miks mitte tooraine näol odavamaks tegemise näol, siis on see sekkumine vabasse konkurentsi.

Ning veel. Küsimus ei ole ainult konkurentsis. Kui riik teeb odava välistööjõu hõlpsalt kättesaadavaks, siis ühtlasi soodustab ta primitiivsemaid ettevõtteid teiste arvel ning pärsib, mitte ei soodusta kõige olulisemat tootmistegurit – ettevõtlikkust. See tähendab, ei soodusta innovatsiooni ega palgakasvu riigis. Teeb täpselt seda, mida üks valitsus teha ei tohiks. Ehk teisisõnu – kui seda poliitikat jätkuvalt läbi viime, siis pikemas plaanis jäämegi kuue Euroopa Liidu kõige vaesema riigi hulka.

See mudel tuleb hüljata. Koroonakriisi eelsesse olukorda tagasi pöörduda ei saa. Aga mudeli hülgamise saab teoks teha järk-järgult, üleminekujaga, et odavtööjõule orienteeritud ettevõtjad suurt kahju ei  kannaks. Käsitletav eelnõu aga selle mudeli hülgamisele suunatud ei ole. EKRE fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Tänan tähelepanu eest.”