Läinud neljapäeval sängitati kodumaa mulda kindlameelne vabadusvõitleja ja Lihula endine vallavanem Tiit Madisson. Matus oli väga pidulik ja rahvarohke, teiste seas viibisid kohal ja pidasid kõne ka EKRE esindajad, samas polnud kohal ühtegi valitsuse esindajat.
Riik, mille vabaduse eest Tiit Madisson tulihingeliselt võitles ja kuus aastat selle nimel Venemaa vangilaagris kannatas, ei suvatsenud talle isegi viimast austust avaldada. See-eest tegi seda rahvas nii ligidalt kui kaugelt.
Tiit maeti katoliku kombe kohaselt Lihula kalmistule, Eesti Leegionäridele püstitatud ja Juhan Partsi (tollane IRL) valitsuse poolt brutaalselt maha võetud ausamba kõrvale. Kuna just sel päeval möödus 17 aastat sellest riiklikust vandalismiaktist, mil lisaks mälestussamba jõhkrale teisaldamisele kolgiti eriüksuslaste poolt läbi ka inimesed, kes püüdsid II Maailmasõjas rahvuslikku vabadusvõitlust sümboliseeriva monumendi rüvetamist takistada, siis meenutati seda häbiväärset sündmust tõrvikurongkäiguga Lihula kalmistult Vabadussõja monumendi juurde.
Tiit Madisson suri juunis 71 aasta vanuselt.
Madisson oli aastatel 1980–1986 Nõukogude Liidu poliitvang, viibis neli aastat Permi oblastis poliitilise vangina vangilaagrites ning seejärel asumisel Ida-Jakuutias (Kolõmal). Pärast vabanemist asutas ta 15. augustil 1987 rühmituse MRP-AEG. Hirvepargi miitingu järel, mille üks eestvedajaid ta oli, saadeti ta 1987. aasta septembris Nõukogude Liidust välja.
Madisson elas aastatel 1987–1990 Rootsis, tegi kaastööd Raadio Vaba Euroopale ja osales Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse tegevuses.