13.05.2021
Reformierakond ja Keskerakond ei ole Eesti kaitsevõime parandamisest huvitatud. Pigem vastupidi.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi ettepaneku kirjutada Eesti pikaajalisse arengustrateegiasse „Eesti 2035“ sisse eesmärgid suurendada Eesti kaitsekulud 2,6% SKP-st ning luua rannakaitse ja keskmaa õhutõrje võimekus, ent Riigikogu hääletas need Reformierakonna ja Keskerakonna häältega maha. Sellega tõestasid võimuerakonnad, et nemad ongi “viies kolonn”, kes on huvitatud meie riigi kaitsevõime nõrgestamisest.
EKRE tegi arengustrateegiasse „Eesti 2035“ kolm parandusettepanekut.
Esiteks, asendada lause „Kaitsekulud on suuruses vähemalt 2% SKP-st.“ lausega „Kaitsekulud on suuruses vähemalt 2,6% SKP-st.“
Selgitus: Kaitsekulutuste tase 2% SKPst ei vasta praeguseks kujunenud ega „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ kehtivuse ajaks prognoositavale julgeolekuolukorrale. Sellega ei ole võimalik hädavajalikus mahus iseseisvat kaitsevõimet jätkusuutlikult arendada. 2% SKPst kuluks olemasolevate sõjaliste võimete ning kaitseväe sõjaaja struktuuri ülalhoidmiseks ja moderniseerimiseks, umbes 0,5% SKPst uute sõjaliste võimete loomiseks ning umbes 0,1% SKPst liitlasvägede Eestis viibimise kulude katteks ja laskemoonainvesteeringute programmi jätkamiseks.
Teine EKRE ettepanek oli lisada dokumenti lause: „Loome miiniveeskamise, rannakaitse ja keskmaa õhutõrje võimekused ning viime lõpuni soomusmanöövrivõimekuse arendamise (loome tankiüksuse), samuti loome lähiõhutõrje võimekuse Kaitseliidus. Suurendame öise lahingupidamise ja elektroonilise sõjapidamise võimekust ning rakendame tehniliselt innovaatilisi lahendusi, sealhulgas droone ja mehitamata maasõidukeid.“
Selgitus: Ettepanek on seotud eelmise ettepanekuga kaitsekulutuste tõstmiseks 2,6% tasemele SKP-st, määratledes iseseisva kaitsevõime arendamise strateegilised eesmärgid ja prioriteedid „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ kehtivuse ajaks. Eesti mereväel ei ole hetkel ühtegi lahinguvõimekust. Miiniveeskamise ja rannakaitse võimekuse loomise eesmärgiks on tõkestada vaenlase meredessantide pääs Eesti rannikule. Rannakaitsevõimekus kaldal paiknevate raketikompleksidega koosneb kahest kihist – lühimaa rannakaitse (kuni 30 km) ja laevatõrje (umbes 100-200 km). Vabariigi Valitsus on käesoleval aastal juba teinud poliitilise otsuse miiniveeskamise ja rannakaitse võimekuste loomiseks ning sellega seoses tõstnud kaitsekulud järgmisel aastal 2,29% SKPst ja planeerib need tõsta 2,4% SKPst 2022. aastal. Nende võimekuste arendamine on pikaajaline protsess, mistõttu on mõistlik määratleda need „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ strateegiliste arengueesmärkidena.
Ka õhuväel ei ole praegu ühtegi lahinguvõimekust. Keskmaa õhutõrje võimekuse (laskekaugusega vähemalt 30 km ja -kõrgusega vähemalt 10 km) loomise eesmärgiks on kaitsta Suur-Tallinna piirkonna elanikkonda ja taristut vaenlase õhurünnakute vastu ning julgestada liitlasvägede maabumist ja oma üksuste manöövreid. Kuigi käesoleval aastal tehti nii koalitsioonis kui ka opositsioonis jõupingutusi, et poliitiline otsus keskmaa õhutõrje loomise kohta (mõistagi koos rahastamisotsusega) sünniks, seda paraku ei juhtunud. Põhiline vastuväide oli, et säärane otsus ei oleks ühekordse aktina jätkusuutlik. Seetõttu on mõistlik fikseerida see „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ strateegilise arengueesmärgina.
Maavägi on viimastel aastatel arendanud või arendamas soomusmanöövrivõimekuse erinevaid komponente – hankinud ja kasutusele võtnud jalaväe lahingumasinad ning tegemas sama liikursuurtükkide ja toetussoomukitega. Puudu on aga soomusmanöövrivõimekuse põhikomponent – tankid. Ilma tankideta jäävad soomusmanöövrivõimekuse efektiivsed kasutamisvõimalused Eesti pinnal toimuvas sõjalises konfliktis väga piiratuks. Kuigi uute tankide soetamine ei ole võimalik ka 2,6% kaitsekulutuste korral SKPst ning tuleb piirduda kasutatud lahingutehnikaga, on tankiüksuse loomine siiski mõistlik määratleda „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ strateegilise arengueesmärgina.
Lühimaa (kuni 5 km) õhutõrje võimekus on hetkel olemas ainult 1. ja 2. jalaväebrigaadil. Kaitseliidu-põhistel sõjaaja puudub see täielikult, mis muudab need vaenlase õhurünnakute suhtes väga haavatavaks. Ka selle võimelünga likvideerimine on vältimatu.
Suurriigid on arendamas oma relvajõude tasemele, mil need suudavad öisel ajal võidelda sama efektiivselt nagu päevasel. Meil ei jää üle muud, kui nende arengutega sammu pidada. Äsja lõppenud konventsionaalne sõda Mägi-Karabahhias tõi esile ka droonide ja nende vastase võitluse tähtsuse. Suhteliselt aeglaselt lendavate lahinguvõimekusega droonide vastu aitavad ainult mürskõhutõrje, elektroonilise sõjapidamise vahendid ja parem õhuseirepilt. Eesti kaitseväel on võimalik rakendada lahinguvõimekusega droone juhul, kui suudetakse tagada nende kaitstus vaenlase elektroonilise sõja pidamise vahendite vastu. Nii droonide kui ka mehitamata maasõidukite ning nende vastase võitluse tähtsus kasvab „Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035““ kehtivusajal hüppeliselt. Me ei saa endale lubada nendest arengutest kõrvalejäämist, mistõttu on mõistlik määratleda need prioriteetsete arengusuundadena.
Kolmas EKRE ettepanek oli täiendada arengustrateegiat lausega: „Loome politsei- ja piirivalve kriisireservi ning tagame piirivalvele vajalikud võimed, valmisoleku ning õigusliku aluse piirialadel sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks.“
Selgitus: Seoses julgeolekuolukorra halvenemisega on siseministeeriumi valitsemisala vastutus riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamise eest oluliselt kasvanud. Olukorras, mil Eesti riigi vastu suunatud agressiooni toimumist pole veel ühemõtteliselt tuvastatud (erinevad hübriidsõja stsenaariumid, riigisisese relvakonflikti esilekutsumine vaenulike eriteenistuste poolt, poliitiline ja sõjaline surve või kukutamisrünnak selle algfaasis), jääb põhivastutus kriisi lahendamisel siseministeeriumi valitsemisala kanda.
Politseiametnikest piirivalvuritel puuduvad praegu nii ettevalmistus, relvastus-varustus kui ka õiguslik staatus astumaks vastu riigipiiri ületavatele vaenulikele relvajõududele või paramilitaarsetele üksustele. Kaitsevägi või Kaitseliit ei saa piirivalvet asendada või selle funktsioone üle võtta. Lisaks on just piirivalvurid need, kes tunnevad kõige paremini oma üksuse (kordoni/piiripunkti) vastutusala (maastikku, taristut, elanikkonda ja selle meelsust jms). Seetõttu on mõistlik anda neile kombatandi (legitiimse relvakonfliktis osaleja) staatus ning käsitada piirivalvestruktuuri sõjalise riigikaitse osana. Eesti territooriumi sügavus on sõjalises mõttes väga piiratud, mistõttu on vältimatu alustada selle kaitsmist juba riigipiirist alates.
Järeldus?
Eelmisel neljapäeval avaldas Postimees pika intervjuu reformierakondlase erukindral Ants Laaneotsaga, kes väitis, et kaitsekulusid tahab kärpida viies kolonn. Hääletus EKRE parandusettepanekute oli sisuliselt test viienda kolonni väljaselgitamiseks. Nüüd on selge, et viiendaks kolonniks pole keegi muu kui Reformierakond ja Keskerakond, kel puudub igasugune huvi lähtuda riigikaitse arendamisel maailma tegelikust julgeolekuolukorrast. Ja paraku on kindral Laaneots reformierakondlasena ise selle viienda kolonni liige.
Ka uue valitsuse hiljuti kinnitatud eelarvestrateegia 2022-2025 näeb ette kaitsekulutuste kärpimist aasta varem koostatuga võrreldes kokku 77,8 miljoni euro võrra. Järgmise aasta kärbe moodustaks 16,6 miljonit eurot. Ajapikku käärid aina suureneksid. Aastaks 2024 langeksid kaitsekulud minimaalse 2,02%-ni SKTst ja jääksid sinna pidama. Plaanis on teha nii vähe, nagu vähegi võimalik.