Veebilehel “Russia Beyond the Headlines” on avaldatud fotoreportaaž viimastest Venemaal Tveri piirkonnas elus püsivatest karjala küladest.
Tveri-Karjala on osa Tveri oblastist, mis asub kahetunnise sõidu kaugusel Moskvast. Viimased 500 aastat on see olnud koduks karjalastele, väikesele, kuid uhkele rahvusele.
Aastaid kestnud allasurumisele ja assimileerimisele venelaste poolt vaatamata hoiavad tverikarjalased endiselt elus oma keelt, kultuuri, tavasid ja traditsioone.
Karjalased on enamasti keskmist kasvu ja heledapäised, hallikassiniste (harva tumedate) silmadega. Neile iseloomulikeks joonteks on äkilisus, nutikus ja sügav ühtekuuluvus looduse ning oma maaga.
1930. aastal elas Tveri oblastis 150 000 karjalast, 2002. aastaks oli neid jäänud umbes 15 000. Tverikarjalaste juured avalduvad kõige enam nende külaelus.
Maksatihha rajoonis asub suur Kljutševoi küla, mille elanikud kõnelevad siiani karjala keeles.
Külas jagus elanikke kunagi rohkem kui sajasse majja. Talud ei olnud rikkad, kuid siiski tootlikud. Kasvatati tatart, rukist, kaera, otra ja kartulit ning loomadest lehmi, vasikaid, sigu, kanu, lambaid ja hobuseid.
Külas olid vallamaja, haigla, raamatukogu, postkontor, rahvamaja, kool, kirik, meierei ja pagariäri.
Kõik vajalik tehti valmis kohapeal. Käsitsi tehti jalanõusid, punuti korve ja linaseid rõivaid, tikiti särke ja peakatteid, valmistati nõusid, toodeti tõrva, käidi kalal ja küpsetati kohalikku toitu – sultšinõ-pirukaid.
1958. aastal jõudis külla elekter ja veevärk. Toona elas seal palju inimesi, kes tähistasid kõrvuti kommunistlikke ja õigeusu pühasid.
Nüüdseks on elanikke jäänud vaid 15 majja 150-st. 2014. aasta algul oli külas alla saja püsielaniku, suurem osa neist pensionieas.
Peresidemed on kohalike jaoks väga olulised. Ennekõike säilivad köögikombed: talveks valmistatakse kodujuustu, tehakse õlut, keedetakse jõhvikakisselli või kaerahelbeputru ja mune.
Noored aga lahkuvad külast. Praegu elab seal lapsi vaid kolm.
Rahvamaja, raamatukogu, muuseum, kauplus ja postkontor veel töötavad, vallamaja ja kool on suletud. Viimane õpilane lõpetas 4. klassi 2013. aastal, teda haris tema ema.
Masendavale statistikale vaatamata loodavad külavanemad karjala keelt ja kultuuri, ajalugu ja traditsioone elus hoida.