Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Viis aastat tagasi puudutas terrorism ka Eestit

16.07.2021
Tapjaveok Nice’is
© Scanpix

Äsja möödus viis aastat terrorirünnakust Nice’i linnas, kus Tuneesia päritolu džihaaditerrorist sõitis veoautoga rahvahulka ja tappis 86 inimest. Seal oli ohvriks ka eestlasi, nii puudutas terrorism esmakordselt Eestit.

Tegu oli viimaste aastate ühe rängima terroriaktiga ja sama ohvriterohkeid rünnakuid pole Euroopas pärast seda toimunud.

Nice’is toimunud terrorirünnaku tagajärjel hukkunute seas on kaks Eesti kodanikku. „Täna on Eesti jaoks kurb päev. Me peame esmakordselt tunnistama karmi paramatust, et terrori valus puude on tabanud meid kõige kurvemal moel,” ütles tollane Eesti peaminister Taavi Rõivas. “Eile hilisõhtul saime Prantsusmaalt lõpliku kinnituse, et me oleme Nice´i tragöödias kaotanud kaks Eesti inimest – vanaema, kes jalutas tol saatuslikul õhtul promenaadil oma lapselastega, ja noore talendi, kes nautis sealsamas ilutulestikku koos kaaslastega Euroopa Innovatsiooniakadeemiast.”

Nice´i rünnaku korraldaja Mohamed Lahouaiej-Bouhlel kohtu alla ei läinud, kuna ta hukkus kohapeal Prantsuse politseinike kuulidest. Ohvrite pahameeleks pole kohus tema väidetavate kaasosaliste üle siiani toimunud ja peaks algama alles 2022. aasta novembris.

EKRE poliitik Anti Poolamets meenutab: „Üks andekas eesti poiss pidi oma elu jätma terroristide veoauto all. On lubamatu, et ükski riigitegelane pole seda meelde tuletanud, isegi mitte president. Ma lähen ja tuletan seda meelde koos oma erakonnakaaslastega,“ on Poolamets rääkinud.

Ta toob veel mitu näidet, kui lähedalt terrorism meilt mööda läinud.

Kui Pariisis oli suur laskmine ja Kalašnikovi automaatidega tegelased tulistasid kohvikutes suvalisi inimesi surnuks, siis Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa tütar oli samal ajal Pariisis – samas kvartalis, kus tapmine toimus.

Kui Strasbourgis oli amokijooks, kus terrorist tappis jõulutänaval inimesi, siis täpselt samal ajal oli sel tänaval tema õigusteaduskonna aegne tuttav, euroametnik. Ta tõmmati tänavalt koos ühe sõbraga mingi kaupluse tagaruumi, kus nad end kabuhirmus peitsid ja varjasid koos teiste täiesti pisarateni ehmatanud inimestega.

„Ja sa näed, et oma tutvuskonnas on inimesed juba nii lähedal olnud, justkui noatera peal, kus neid lahutas surmast ainult mõni sekund,“ ütles Poolamets.

Poolamets, kes on ka lausungi „Eesti kvoot on null“ autor: „Kui me vaatame kas või neid pangahoone ees ja Riigikogu esisel platsil üles-alla tõstetavaid tõkkeid, siis kõik see ongi selle tagajärg. Kogu see temaatika on otsapidi meie õuel. Rääkimata mõrvadest Soomes, rääkimata mõrvadest Stockholmis. Loomulikult peavad terve mõistusega inimesed sellele reageerima. Tookord, kui oli sundkvootide teema, siis EKRE kogus üle 40 000 allkirja.“

Rändekriisi alguses hakkasid ainult Poola ja Ungari sellele vastu ja muutusid Euroopa Liidu silmis paariariikideks.

Poolamets meenutab: „Peab ütlema, et Eestimaa rahvas oli väga häiritud sellest, mida ta nägi iga päev televisioonis: kuidas Euroopa piirid joosti maha ja mööda Euroopat marssisid mitme tuhandelised immigrantide kolonnid. Nagu Euroopal ei oleks mingeid piire. See oli tõesti õudne vaatepilt.

Ja ainsad riigid, kes tõsiselt vastu hakkasid, olid just Ida-Euroopas – Ungari ja Poola. Ungari pani migratsiooni täielikult seisma, ehitas piiridele tara ja oli ääretult resoluutne. Selle tagajärg on tõsiasi, et ei Ungaris ega Poolas pole olnud mingeid terroriakte, ei mingeid probleeme. Selle islami taustaga massi immigratsiooniga, mida me näeme Lääne-Euroopas, on mujal kaasnenud vägivald.“