28.02.2019
Koalitsioonileping viis Ratase valitsusse naha üle kõrvade tõmbajad.
Neljapäeva küttis kirgi üles see, et mullu jäeti maksutagastusest ilma sada tuhat inimest.
Uued Uudised on juba selle taustast kirjutanud, seepärast pöörame seekord tähelepanu poliitikute selgitustele, ja need on eriti ülbed. Näiteks Jevgeni Ossinovski ütleb Postimehele: “Madalapalgaline kaotas vaid 24 eurot!”
Kõrgepalgalisele härrassotsile on see summa tõesti vaid nuusata, kuid on päris palju inimesi, kellele on seegi raha oluline. Kõige hullem aga on Ossinovski suhtumine juhtunusse: noh, pügamise, aga nad said raha ju mujalt tagasi.
“Ometi on ka Ossinovski arvutustest näha, et 2016. aasta seadusemuudatusest miinimumpalga lähedast palka teeniv inimene ei võitnud. Võrreldes vana süsteemiga on suur osa ajast tal vähem raha reaalselt käes,” kirjutab Postimees.
Selline ossinovskilik mõttelaad ongi Eesti riigi kriisi viinud – seadustest ei peeta kinni, kaotajaks on rahvas ja lõpptulemusena ütleb täissöönud sots: mis te virisete, teisest küljest tegime ju selle natuke tagasi, olge sellega rahul. Aga mitte kaude ei peaks tasaarvestust tegema, vaid tagama inimestele selle, mis on neile ette nähtud!
Täpselt sama suhtumine tuleb välja vasakpoolse peaministri Jüri Ratase suhtumisest. Postimees kirjutab: “2018 maksutagastus jäi osal madalapalgalistel tõesti saamata, tunnistas peaminister Jüri Ratas, aga pikemas vaates ei näe ta neil kaotust: uue süsteemiga teenisid nad selle summa tagasi.”
Kas Eesti riigis peetakse nüüd normaalseks seda, et inimestelt riisutakse nende teadmata konkreetne neile ettenähtud summa ja selle kompenseerimiseks kasutatakse mingeid kaudseid ja varjatud süsteeme, mis hakkavad järgmistel aastatel võib-olla küll kuidagi toimima, aga just sellest seadusega ette nähtud summast lakkugu inimene suu puhtaks.
Uutel Uudistel jääb siinkohal üle nõustuda Postimehega: “Siin ei ole küsimus kommunikeerimises, vaid teadlikus otsuses jätta üks maksutagastus vahele. Te tõmbate neil samadel inimestel, kellele õiglast riiki lubate, lihtsalt naha üle kõrvade.”
Ehk siis kasutab riigivõim oma kodanike puhul mitte otsest ja avatud maksmist, vaid ümbernurgasüsteeme – ikka selleks, et kaude kasvõi osa inimesi kasvõi väiksestki summast ilma jätta. Üldkokkuvõttes võitis sellest skeemist ilmselt siiski riigikassa, mitte lihtinimene. Kõige tähtsam aga on kogu loo juures võimupoliitikute ülbus, mis ütleb: teilt, lollidelt, tulebki raha ära riisuda.