Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Võrdsusvolinik Liisa Pakosta jabur “teadustöö” – eestlased olevat alati lastele sooneutraalseid nimesid pannud

-
25.06.2019
Liisa Pakosta nimejutt on tõesti väga ebaõnnestunud.
© Scanpix

Soolise võrdsusega on Eestis asjad ilmselt nii halvad, et võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta on hakanud ideoloogilist tuge  otsima lausa muinaseestlastelt.

Pakostale võib küll kohe täiega ideoloogiatöötaja templi otsa ette lüüa, sest oma paskvillis “Miks soosime võõraid pühakunimesid ja tõrjume vanu eesti nimesid, mis ei viita soole?” üritab ta tõestada, nagu oleks eestlased muiste pannud lastele nimesid, mis soole ei viidanud. Ehk juba siis üritasid eestlased sooneutraalsust paika panna, nagu võrdsusvolinik on ajalugu ümber kirjutades väitmas.

Volinikuhakatis võiks ikka mõistust pisut teritada – eestlased on läbi aegade soorolle oluliseks pidanud ja pole kunagi üritanud seal vahet ära koristada. Mehed tegid lihtsalt meestetöid ja naised ajasid naisteasju. Tollal polnud kellelgil aega raisata sellisete sugudevahelisi erinevusi kaotavate jaburuste peale, mida juurutab Pakosta.

Pakosta väidab, et ettekujutus, nagu iga sõna ja nimi peab tingimata olema nais- või meessoost, olevat imporditud väljast, võõrastest soolistest keeltest.

“Eestis hakkasid kristlikelt pühakutelt laenatud ja ühe sooga seotud nimed levima 16. sajandi lõpuks. Nii traditsioonilised eesti nimed kui ka nimede uuslooming suhtub sooküsimustesse märksa võrdsemalt: Õnnelemb ja Tuul, Rahe ja Südik, Tõelemb ja Ustav, Janika ja Uuve ei viita kummalegi soole. Seega esindavad eesti nimed kaht koolkonda: poiste ja tüdrukute laennimed, mis enamasti on pärit pühakutelt, ja üdini kohalik kraam, mis on väga sageli täiesti soovõrdne,” teeb Pakosta “avastuse”!

Ilmselt on volinik saanud nii põhjaliku ajupesu, et ta ei on tõelisuse asemel kirja pannud oma luulud. Tõelemb ja Ustav on kohe kindlasti mehenimed, Janika aga naisenimi. Arvata võib, et Tuul ja Rahe pandi ikkagi ühele soole – vaevalt et vanadel aegadel, mil kõik käis talupojatarkuse järgi, pandi ka nimedeks “üdini kohalikku kraami, mis on soovõrdne!”

Pakosta jaburduste põhjust pole vaja kaugelt otsida – talle jääb ette ette uus nimeseadus, kus  on rõhutatud, et eesnimi peab vastama inimese soole. Seaduses on nimelt öeldud, et nimi ei peaks panema selle kandjale selgituskohustust. Ehk siis seda, kas ta on mees või naine (näiteks telefonis kõneldes). Pakosta üritab seadusemuudatust selgitada ametnike mugavusega, jättes kõrvale selle, et iga inimene tahaks olukorda, kus ta ei peaks mõistatama, kas näiteks Rene on mehe- või naisenimi.

Põline multikultuurlane ja globalist Pakosta, kes on alati “euroopalikke väärtusi” edendanud, väidab nüüd järsku: “Hoidkem au sees põlist nimetraditsiooni ja omatüvelisi uusnimesid. Ärme murdume sooga piiratud importnimede sunni alla.”

Ehk alustaks kõigist neist Kevinitest ja Cynthiatest, kes meil Eestis juba on, kui volinikult tuli tahtmine eesti nimesid kaitsta. Võib täiesti kindel olla, et Pakosta teab väga hästi, et Õnnelemb täna enam keegi lapsele nimeks ei pane, ja ta mängib muistsete nimedega seetõttu, et saavutada ka nende anglosaksi nimede osas, mis meil üle pea löövad, kohustuslik sooneutraalsus.

Edasi aga ajab Pakosta ikka väga rumalat juttu: “Vägisi tundub, et soov eemaldada kasutusest „soota” nimed on mitme valitsuse jooksul olnud nii kange, et selle eest ollakse valmis ohverdama ka eesti kultuuri ja keele üks vanemaid ja kaunimaid väärtusi – soole mitteviitavad omanimed. Meie esivanemad jäid palju karmimates tingimustes rahva ja kultuurina ellu, pannes lastele soole mitteviitavaid nimesid.”

Pakosta on teinud enneolematu avastuse – eesti rahvas ja tema kultuur on ellu jäänud tänu sooneutraalsetele nimedele. Selline neomarksistlik ideoloogiline jamps, mis toetub alles mõnekümne aasta vanusele sooneutraalsusideoloogiale, on näkkuirvitamine kogu eesti rahvale, kes on alati ja mõistusega vahet teinud meestel ja naistel, ning seda mitte ahistamise või diskrimineerimise eesmärgil, vaid austusest meeste ja naiste kui erinevate sugude vastu

Pakosta lõpetab ideoloogilise hüüdlausega: “Võrdsete võimaluste voliniku ettepanek on hoida au sees Eesti põlist nimetraditsiooni ja omatüvelisi uusnimesid ning mitte murduda rangelt sooga piiratud importnimede sunni alla./…/ Selleks on vaja nimeseadusest ära võtta piirang, et nimi peab tingimata viitama inimese soole. Elagu kõik Kaarnad ja Tuuled, Hiied ja Aaded, Suvid ja Lumed!”

No Tuuli, Hiie ja Aade on kindlasti olnud naisenimed… huvitav, kuidas Pakosta oma eesnime kord sooneutraalseks muudab? Järgmisena aga teatab võrdsusvolinik, et kõvemad mammutikütid olid ürgaegadel ikkagi naised.

Refereeritud Delfist