06.10.2020
Selline oli Liisa Pakosta töö võrdsusvolinikuna.
Teisipäeval algab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuks Liisa-Ly Pakosta uus ametiaeg ja sel puhul on asjaosalised ise avaldanud lääget tunnustust inimesele, kes ei tegutse mitte erapooletult, nagu selline ametikoht eeldaks, vaid ideoloogiliselt.
Tegelikult viis võrdsusvoliniku ameti ideoloogilisele tasemele juba eelmine samas ametis töötanud Mari-Liis Sepper, kes ei varjanudki oma feministlikku tausta. Pakosta on seda joont jätkanud, kuigi märksa rafineeritumalt. Tema suur toetus sooneutraalsusele ja sagedased valitsusvastased rünnakud näitavad, et ta on laetud nii ideoloogiliselt kui poliitiliselt.
Pakostat toetanud sotsiaalminister Tanel Kiik on teda upitades öelnud: “Loodan ka tulevikus meie heale koostööle erinevates valdkondades ja sekkumist vajavates küsimustes, mis puudutavad näiteks soolise palgalõhe vähendamist, mitmekesisuse toetamist, diskrimineerimise ärahoidmist ning kõigi ühiskonnaliikmete võrdset kohtlemist.”
Siin tekitab kõik küsimusi. Palgalõhe otsimine on Pakosta käes muutunud kinniideeks ja võitluseks võitluse nimel. Ühiskonnaliikmete võrdne kohtlemine muutub Eesti ühiskonnas protsessiks, kus võrdsustatakse kõike ja kõiki, hoolimata sellest, et seadusandlus seda enamasti ei luba (näiteks kodanikud versus mittekodanikud), diskrimineerimise otsimine on muutumas nõiajahiks ja “mitmekesisus” tähendab multikultuurse ühiskonna loomist rahvusriigi asemele.
Pakosta puhul on juhitud tähelepanu ka tema valedele nõutava hariduse osas. Andres Raid Liisa Pakostale: kas on olemas võrdset kohtlemist või on võrdsusvolinik võrdsetest võrdsem?
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on iseseisvalt tegutsev, sõltumatu ja erapooletu asjatundja, väidetakse ametikirjelduses. Ometigi on Liisa Pakosta alati kaitsnud ainult neid, kelle tegevus mahub vasakpoolsesse ja liberaalsesse ideoloogiaruumi.
Konservatiivse maailmavaatega inimesed, kristlased, traditsioonilise pere toetajad ja rahvuslased, keda diskrimineeritakse massiliselt sotsiaalmeedias, ajakirjanduses, töökohtadel ja mujal ühiskondlikus elus, ei leia Pakosta poolt vähimatki kaitset. Kui jälgida tema hoolealuseid, siis nendeks on just need, keda neomarksistlik Frankfurti koolkond uuteks kaitstavateks valis: migrandid, naised ja vähemused. M.O.T.T.